Elan väljaspool linna piire ja seetõttu pole ma ka Tallinna linnavolikogu valija. Kuid mu kontor on Tallinnas, olen kuulekas maksumaksja, loonud töökoha peaaegu sajale inimesele, kes kõik maksavad makse linnale. Enamik mu partnereid ja kliente tegutseb Tallinnas, meie liikumismarsruudid katavad seda risti-rästi. Mu lapsed käivad siin koolis. Ma olen oma elu korraldanud Eestis ja ei näe mingit vajadust, et see oleks teisiti.
Kui võtan vastu välismaiseid tuttavaid ja partnereid, teen seda paratamatult Tallinnas. Unistan, et nad tuleksid ilusasse, töökasse ja arenevasse Euroopa linna, kus teed on siledad, inimesed rõõmsad ja toimekad, liiklus sujuv ja – miks ka mitte? – ühistransport eelisarendatav.
Kuid see, mis praegu Tallinna ühistranspordi eelisarengu nimel toimub, meenutab Bütsantsi. Ma pole kunagi olnud ühistranspordi eelisarengu vastu, kuid praeguseks kujunenud olukord hakkab arukale mõistusele vastu.
On unustatud, et arendamine tähendab arendamist, mitte käsukorras ja malakaga üheainsale sõidurajale ajamist. Kus on analüüsid ja modelleerimised, avalikud arutelud ja inimeste teavitamine? Kas või teede lihtlabane kordategemine? Lihtsalt ühel hommikul on linnatänavad ümber joonistatud ja kõik.
Aga juriidiliselt on kõik korrektne. Linn otsustab, mismoodi liiklust korraldada. Toimuv mõjutab otseselt ja väga suuresti liiga paljude inimeste igapäevaelu ja tööd. Ka otsuseid, arenguid ja tulevikuplaane.
Härra peaminister, ärge peitke häbelikult silmi ja oodake, mil reha peale astunud linnapea otsmikule vopsu saab, et seda siis poliitiliselt ära kasutada. Proua riigikogu esimees, ärge pöörake pilku äraootavalt kõrvale. Riigikogu kohus on teha seadusi, milles on välistatud konfliktid ja läbi nähtud nende tekkepõhjused. Ärge vastake ühistranspordi JOKK-skeemile omapoolse JOKK-skeemiga, lubades ühissõidukite rajale elektriautod vmt – see on hädine, see ei lahenda olukorda.
Pange Tallinna poolt arendatav ühistranspordi eelistamine ühte patta pealinnas lokkava korruptsiooni, altkäemaksuvõtmise, lasteaedade ja koolide alarahastamise, lagunevate ja märgistamata teede, tasuta ei tea kust kinni makstava ühistranspordi, linnakodanike raha eest välja antavate populistlike lehtede, postkaartide ja televisiooniga, riigikeele küsimusega.
See ei toimu enam ammu soovist teha inimestele head, vaid on seotud poliitilise võimuvõitluse ja kibestumisega kõikidel tasanditel. Niisiis, kallid seadusandjad, enam ei saa rahulduda vähemaga kui seadusega, kus linn on võetud riigi otsejuhtimise alla. Pealinnaseadusega.
Sest põhjused on palju sügavamal kui lihtlabane pea- ja all-linna vastaseis. Põhjused on meie ajalooliselt välja kujunenud situatsioonis.
Sest linnal ja riigil on erinev valijaskond – linnavolikogu valivad kõik linnaelanikud, sealhulgas mittekodanikud (eelmistel, 2009. a linnavolikogu valimistel võitis Keskerakond 53,5%), riiki aga Eesti kodanikud – 2011. a riigikogu valimistel võidutsesid reformierakondlased, Keskerakond oma 23,3 protsendiga ei pääsenud valitsusse, kusjuures Tallinnas kogusid nad 33,4 protsenti häältest. Nii on meil justkui kaks erineva mentaliteediga riiki.
Ja mina oma Tallinnas tegemistega ei saa aru, mis riigikord mind valitseb. Küsimus ei ole võimul olevas parteis. Küsimus on Tallinna vallanud mentaliteedis, mis nüüd on hakanud mõjutama paljude inimeste elu ja igapäevast tööd. Kui midagi ette ei võeta, siis see süveneb, sest valijaskond ei muutu.
Armastan järgida seadusi, aga nüüd olen sunnitud kaaluma nende eiramist – tõsi, vaid ühistranspordiraja puhul.
Mäletate ütlust – eestlane täidab vene seadusi saksa täpsusega. Veel hiljaaegu rääkisin seda oma partneritele kui nalja, mis kuulub minevikku. Tegelikult ongi sel lõpp. Ma tahan, et meil kehtiksid seadused ja tavad, mida ma austaksin ja eeskujulikult täidaksin. Just seda ma nõuangi.
JÜRI ILJIN, Eesti Vabariigi kodanik