Tagasi
Lähedaste ülesannetega ametite ühendamine on riigile üldjuhul kasulik. Eduka ühendamise tulemusel saavutatakse esiteks kulude kokkuhoid ja teiseks sünergia – kui osatakse ära kasutada liidetavate oskused ja teadmised ning edasi tegutsetakse ühtse löögirusikana.
Kuid see, mis näib lihtne teoorias, võib osutuda praktikaks raskeks üleandeks, nagu veendus Kiir, kui Ülesoo talus kive veeretas.
2010. aastal tööle hakanud politsei- ja piirivalveamet (PPA) võib väliselt, paberil ja kõnedes, ju üsna kena paista, aga kui kaks ja pool aastat pärast leibade ühte kappi panekut avalduvad organisatsioonis konflikti ilmingud, on keegi teinud juhtimisvigu.
Üks Eesti tuntumaid organisatsiooniuurijaid Maaja Vadi on oma raamatus «Organisatsioonikäitumine» kirjutanud, et liitumisprotsessis «saab edukalt luua struktuurid, kuid inimeste stress, viha ja ebakindlus vähendavad uue organisatsiooni elujõudu». Teadlane hoiatab ka, et mida sarnasemad on liidetavate organisatsioonide tegevusvaldkonnad, seda suurem on läbikukkumise risk.
PPA on muidugi suur organisatsioon ja tänases lehes kirjeldatud sisepinged võivad tunduda üksikute inimeste virinana. Siiski on juhtkonnal (ja siseministritel) olnud piisavalt aega, et vastuolud piiritleda ja ära klaarida.
Segaduste jätkumine külvab kahtlusepisikuid vajalike tulevaste ühendamiste osas ning sunnib valdkonna tõsidust arvestades ka murelikult küsima, kui motiveeritud ikka on PPA töötajad sisejulgeolekut tagama? (Ei pea vist lisamagi, et «sise-» ei tähenda kõnealusel juhul mitte ainult Eestit, vaid kogu Schengeni ruumi, mille piiririik me oleme.)
Endiste piirivalveameti töötajate küsimused palga vastavuse kohta koormusele (võrdluses kolleegidega politseist) ning üldise töökorralduse kohta on igati arusaadavad. Samas on arusaamatu, kuidas niisugust asja pole märgatud ja sobival viisil ameti sees lahendatud.
Liiati on kõnealune tüli juba teine PPA moodustamisega seotud probleem, mis viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud. Äsja pöördusid kohtusse sisekaitseakadeemia piirvalvekadetid, kelle meelest koheldakse neid ebaõiglaselt, kui nad jäetakse kooli lõpus ilma (ametite ühendamise eel) lubatud teenistusastmest.
Maaja Vadi märgib juba tsiteeritud raamatus, et organisatsioonide ühendamiseks pole kindlaid reegleid ja õpetusi, mistõttu on ühinemise juhtimine «pigem kunst kui teadus».
See tähendab eelkõige sobivate juhtide leidmist, kes suudavad niisuguseid protsesse edukalt hallata. Ja mõistagi tuleks võimalikele tulevastele ühinemistele kasuks, kui PPA näidet nii õnnestumiste kui ebaõnnestumiste osas igakülgselt analüüsitaks.
