Tagasi
See missioon ei saa olla keeleteadlaste privileeg ega tähenda pelgalt kirjutatud reegleid. Viimaseid tuleks teada, aga teada saades ei tahaks alati järgida: võrdluse kui ette näiteks keeldun mina koma lisamast öeldise järgnemisest sõltumata ning arvestades lause alguses nõuab mu meelest sama vähe koma kui olukorda arvestades. Halvad reeglid mu meelest segavad lugemist, kuni keegi ära ei tõesta, miks nii vaja on. Reeglid ja vabadused on ikka rohkem kasutaja sees, aga seda enam on kaitse oskamatuse eest olulisem kui muutuste õigustamine.
Haritute oskamatus on kõige ohtlikum, neid kuulatakse ja nende jutud lähevad kirja. Asutustes, mis on neist tulvil, kipuvad nad muretsema, et nad ja nende emakeel ei ole tähtsa töö väärilised. Ametihardus toob puise püüde lisada tekstile kaalu sõnade ja lausete, nende arvu ja pikkuse venitamisega. Tegevustest tehakse muidugi tegevuste teostamised, vajadust väljendatakse kava välja töötamise, mitte ta enda järele, ja pikem sõna pannakse sööma lühemat. Eriti soliidne näib tunduvat lt-lõpp. Normaalne inimene võib kehastuda ütlema: «Varasemalt tegime seda iga-aastaselt riigieelarve järgselt.» Mõte tuleb siin välja mõelda: varem igal aastal küllap, aga kas eelarve kohaselt või ajas ta järel, ei ole sugugi ükskõik ega alati ühtmoodi mõeldud. Vigasuseni kanged on eelpoolöeldult, eraldiseisvalt ja nende sugulased.
Pisilisandidki tekitavad pidevtarbimisel allergiareaktsioone, mis ei peegelda ohte vahest täpselt. Eelnevalt või varasemalt häirivad eriti sarnaste pärast, aga varem on ometi piisav ja mõõtmatult ilusam. Eriti värskena mõjub ta koheselt tõttu, et on kui lellepoja venna isa, aga asendab nii kõnes kui kirjas lelle - kohe. Soliidsem näib paistvat ka eesmärgiks on, mitte eesmärk, vajalik on teha, mitte vaja, neid kaalu tõstmisi venitamise teel on palju.
Mulle näib, et tarku inimesi tuleb julgustada keskenduma sõnumile ja eneseusule, minu majas on see aidanud. Sõnumi selgus ja andja usutavus nõuavad säästlikku sõnapruuki, sihipärast mõttearendust ja parasiitussidest hoidumist. Aga või üks minister majast väljas ütlejaks sobib! Kord hilisel nõupidamisel tekitasin koleda pahameele vahelehüüdega: «Mis täna?» Muidu hea keelega kolleeg armastab tänatada ja 2018. aasta sündmusest rääkides tegi ta seda taas: «See tuleb otsustada täna!» «Ära õienda, tohib küll täna öelda,» suleti mu suu. Vaherahu tõi Akadeemia peatoimetaja kannatlikult seletades, et antud juhul oli täna eksitav. Aga mitte ainult, ta on ka parasiit, mida istutatakse lausetesse nagu Täna on inimene ju mugav ning Täna on nii – tihti ei tea, kas praegusele regulatsioonile või olukorrale, nende muutumise mõttele või muutuse jõustumisele, päevale, aastale, hooajale või ajastule vihjates.
Sama kõiketeadvat hoogu väljendab läbi, mis ussitab välja kaasaütleva, moel, viisil, kaudu, teel, abil. Eriti võimekas on osas: sees, seest- kaasa- ja teistmoodi ütlev, järgi, üle, poolest, kohta, suhtes, alal, vallas, järele ja palju muud taandub, sest osas tuleb peale üldse mitte ainult ametites ja kirjades.
Amatööri tähenärimine pole muidugi õige keelevalve. Helju Vals hindas seda, öeldes, et mina ja Tarand oleme riigikogus ainsad, kes teeniksid eesti keeles kolme välja. Aga hoiak peaks olema anda emakeelele oma parim. Eriti filoloogidel, kelle varahommikuste raadiosäutsude kõrvale tahaks nähtavaid ja püsivaid keelenõuandeid.
Jürgen Ligi essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, mille raames saavad augustikuus arvamusportaalis oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.
