Anvar Samost: miks press Michalit ei usu? I osa

Keegi andis Kristen Michalile eelmise nädala neljapäeva hommikul head nõu: anna intervjuu Eesti Päevalehele ja Postimehele, kes seda ootavad.

 Võimalik, et ta tuli ise selle peale eelmise päeva õhtul «Aktuaalset kaamerat» vaadates – ajakirjanike eest kinnisurutud huultega põgenev minister ei jäta usaldusväärse inimese muljet. Põgenemist oleks vaatamata kähku võetud puhkusele aga tulnud veel ja veel, sest ministriametit ei saa pidada põranda all.

Michal vastas intervjuudes ajakirjanike kõikidele küsimustele ning vähemalt Postimehega oli isegi nii avatud, et lasi ka talle esitatud kahtlustust vaadata. Ajakirjanikel ei ole enam põhjust teda taga ajada.
Michal ei hoidnud end tagasi pressi käitumist arvustades.

«Algusest peale pole keegi küsinud teistpidi: aga mida peaks tegema juhul, kui Meikari räägitu ei vasta tõele?» ütles ta usutluses Postimehele. «[Meedia on asunud Meikari poolele] esimesest päevast.»

Tõepoolest, miks usub press Silver Meikarit, aga ei usu Kristen Michalit?

Vastan: avaliku elu tegelase – nagu iga teise inimese – usaldusväärsus kujuneb välja pika aja jooksul. Meikar ja Michal on selles osas väga erinevad, vaatamata kuulumisele samasse erakonda.
Meikar sai ajakirjanikele tuttavaks Ukraina ja Valgevene opositsiooniliikumisi kohapeal toetades ja nende tegevust meediale vahendades.

Ausalt öeldes suhtusid vähemalt mõned ajakirjanikud noore poliitiku tegevusse alguses sügava iroonia ja skepsisega. Temas ei nähtud isegi idealisti või naiivi, vaid lihtsalt eneseupitajat, kes on lõpuks leidnud «päris enda teema». Pikapeale, kuid ammu enne selle aasta maikuu 22. päeva, veendusid need küünilised ajakirjanikud, et Meikar ongi siiralt liberaalse demokraatia eest väljas.
Michal on tuntud teistviisi. Teatri NO99 «Valimiskooli» osa 4 2/2 algab nii: «Ent kuidas ettevõttelt raha küsida? [---]

Esimene kuldreegel: raha ei tohi küsida partei esimees, vaid [seda peab tegema] partei peasekretär – nagu näiteks Kristen Michal Reformierakonnas.»

«Valimiskooli» klipid valmisid 2010. aasta kevadel ning selleks ajaks oli enamik poliitikaga tegelevaid ajakirjanikke kuulnud kirjeldusi, kuidas Michal erakonna peasekretärina teatud huve silmas pidades seadustesse täiendusi surus või ettevõtjatelt erakonnale raha küsis.

Avalikkuse ette jõudis neist vaid üks – tuntud kui Burkhardti, Käo ja raudtee riigile tagasiostu juhtum. Kuigi tõendamata, oli neid jutte piisavalt palju, et esimese oma nime all välja tulnud parteikaaslase sõnu kinnitada.
(Järgneb homme.)