Sellel nädalal jagas Kristen Michal üle pika aja jälle intervjuusid, pikki ja põhjalikke, nii lehtedele kui ka televisioonile. Ta nägi välja rahulik, heas tujus, ei olnud temas närvilisust, ei näidanud ta välja sisemist erutust. Viskas nalja, naeris.
Eriti rahulik paistis ta kõige selle osas, mis puudutas uurimist, Silver Meikarit ja Meikari süüdistusi. Michali positsioon oli lihtne – mul pole midagi varjata, ma võin kõigest rääkida, vastan kõigile küsimustele. Ta kinnitas, et ka politseis, kus ta veetis seitse tundi, vastas ta kõikidele küsimustele. «Kõike mida küsiti, kõigele vastasin,» ütles Michal.
Ainuke teema, mis Michalit paistis emotsionaalselt üldse puudutavat, oli ajakirjanduse käitumine. Et ajakirjandus on tema suhtes käitunud ebaõiglaselt, et ajakirjandus on kohe algusest peale valinud poole (Meikari poole), et ajakirjandus pole olnud neutraalne, et ajakirjandus on ta ette süüdi mõistnud. Võiks öelda, et see – meedia roll – puudutas Michalit vist isegi rohkem kui konkreetne kahtlustus.
Küsisin ka Michalilt (eilses Postimehes ilmunud intervjuusse see küll ei mahtunud), et kas siit algab libisemine keskerakondliku kibestumise teele, et küll meedia meid ikka kiusab. Vastus oli ei – Michal on liiga positiivse iseloomuga, et asju südamesse võtta, tuleb edasi minna.
Ilmselt on Michalil isegi õigus, et ajakirjandus ei ole olnud täiesti neutraalne, siin on omad objektiivsed ja subjektiivsed põhjused. Aga ajakirjandus ei peagi olema kohtulikult neutraalne, ajakirjandus võibki pooli valida. Lõpuks on see aga kõrvalteema, mis ei vii kuidagi edasi.
Tähtsam on muu. Olukord on jõudnud tobedasse ummikusse.
Ühel pool on Meikar ja Michal, ühe sõna teise vastu, ning politseiuurimine, mis lõpeb ei tea millal. Reformierakond on jäänud Michali poolele. Rait Maruste on sõnastanud dilemma, et kas Eesti riigis saabki olla nii, et kui keegi midagi ütleb või kedagi süüdistab, siis süüdistatu tõmbab kohe saba jalge vahele ja astub tagasi, sõltumata sellest kas süüdistus on õige või mitte. Täiesti arusaadav positsioon.
Teisalt, Michal on ka justiitsminister, ja justiitsministeerium on institutsioon, mille haldusalas asub ka asja uuriv prokuratuur. Ma ise usun uurijate aususesse ja ei usu mõjutamisesse, aga küsimuse all on ka asjade näivus, mitte ainult formaalne käik.
Igal juhul on see ebameeldiv olukord. Kui juba välisajakirjanduses ilmuvad lood, kus Kristen Michali nime ees on lisaks justiitsministri tiitlile ka sõna «kahtlustatav», siis on see igal juhul halb. Igal juhul on see halb Eesti poliitikale ja Eesti riigile.
Halb on ka see, et kui Silver Meikari sõnade järel oleks Michalil olnud lihtne taanduda (sõltumata sellest kas Meikar rääkis tõtt või mitte), öeldes okei, ma pole küll midagi valesti teinud, aga uurimise huvides taandun, siis nüüd, kaks kuud hiljem on seda juba palju valusam teha – seda tõlgendataks kui süü omaks võtmist.