/nginx/o/2016/10/24/5998857t1hbe45.jpg)
«Mine p...., plika! Mine p...!» Täpselt nõnda. Need olid riigikogu istungitesaalis ministri poolt lausutud sõnad rahvasaadikule. Teemaks oli midagi laiema publiku jaoks ehk mitte väga süttimisohtlikku, nagu näiteks see, miks kaughasartmängu korraldaja server uue seaduse järgi ei pea enam Eestis olema ja kelle huvides see on. See riigikogulane, kes taolist valingut kuulama pidi, olin mina.
Ei, see polnud spontaanne vihapursatus. Puldist tuli paar vähemreljeefset repliiki, eelnõu arutelu lõppes ja minister, ehkki erutunud, oli nii palju kalkuleeriv, et jalutas avaliku esinemise järel mööda vahekäiku minuni. Seal, kuhu mikrofon ei küündinud, käratas seda lauset hea mitu korda. Stenogrammi ei jõudnud need iial, tunnistajaid on aga piisavalt.
Sellest juhtumist on nüüdseks möödunud juba hulk aega ja vähem või rohkem reljeefses vormis on veel hulk opositsioonisaadikuid, olgu Keskerakonnast või sotsidest, valitsuse ministritelt sõimata saanud. Praegu, mil esimene emotsioon ammu hajunud, julgen ma väita, et tegemist on terve strateegiaga.
Amööbi ei puutu keegi
Mine sinna ja tänna, sööte seemneid, olete eputajad, kuidas te nii loll olete, ah, see roosas kleidis saadik siin valetas ja nõnda edasi. Selle valingu ühine nimi on riigikogu infotund ja vastajaks Vabariigi Valitsuse ministrid. Sellist poliitilist kultuuri luuakse pea iga infotunniga. Komisjonides kuuleme ministrilt vastuseks, et «ma ei viitsi sellest praegu rääkida».
Ma ei saa aru, milleks kulutati omal ajal raha valitsuskommunikatsiooni käsiraamatu trükkimisele, kui tegelikuks valikuks on hoopis küsija lihtsalt läbi sõimata? Sest nii see ju paraku käib. Sõimamine on teadlik poliittehnoloogia, katse opositsiooni tümaks teha ja võtta neilt isu igasugust aktiivsust ilmutada. Oled amööb, siis ei jää sa kellelegi jalgu.
Mul on seda kahju öelda, aga heidutus mingil määral töötab. Enamik inimesi ju ei soovi ebameeldivusi, ei soovi, et neid saadetaks kuhugi, nimetataks alatuks, lolliks või valetajaks. Kuid iga kord, kui ma valmistan koos fraktsioonikaaslastega ette küsimusi ministritele, pean ma arvestama võimalusega, et just midagi sarnast hakkab nendega juhtuma. Mitte just eriti julgustav väljavaade kõigile, kellel pole hokimängija karakterit. Kuid võib-olla vajaks Eesti seda, et küsimusi võiksid esitada ka need, kellel hokimängija iseloom puudub, aga on mõni muu hea omadus?
Uhkus ajab upakile, arvas vanarahvas ja selle järgi võiks ju eeldada, et lärm ja sõim leiab peagi nuhtlemist. Kuid vanarahvas uskus üldse kõiksugu lohutava loomuga asju, näiteks et tabamus kajakalt vastu õlga toob õnne. Miks see orjaöö muidu 700-aastaseks venis, ikka lohutamise tõttu. Psühholoogid ja võimu-uurijad aga väidavad, et kuri ei saagi alati oma palka ja halb käitumine töötab hästi. Sest me ise laseme tal toimida.
Sõimab, järelikult isand?
Amsterdami ülikooli psühholoogi Gerben Van Kleefi eelmisel aastal valminud uurimus näitab, et kena inimese puhul ei usu sageli keegi, et tal mingi mõjuvõim oleks. Seevastu kui keegi kärgib, ülbitseb ja rikub muid hea käitumise reegleid, siis kipuvad ülejäänud uskuma, et ta ongi mõjukas, tal on võim ja ta saabki seda kõike teha. Sõimab, siis järelikult tulebki müts pihku võtta, on inimese esimene refleks.
Kõike seda, psühholoogide poolt nüüdseks tõestatut, teavad võimu-uurijad tunnetuslikul tasemel juba ammu. «Iga ülbusest põhjustatud viga on suurema ülbusega kergesti parandatav,» kirjutas Robert Greene oma ka eesti keelde tõlgitud raamatus «48 võimuseadust» (2001). «Miks halb käitumine on peaaegu alati hea poliitika,» sellest on Alastair Smith ja Bruce Bueno de Mesquita kirjutanud terve raamatu. Ju siin on grammike tõtt. Kuid siin on üks konks. Selle raamatu nimi on «Diktaatori käsiraamat» (2011).
Selline huvi ja aktiivsuse karistamine ülbitsemise, sõimamise ja naeruvääristamise teel on just kõik see, mis kuulub õige diktatuuri arsenali. See on meie valida, kas me laseme end heidutada ja kas Eestis käivadki asjad sel viisil. Seda, et viisakus, seadused ja demokraatia on üks mökude värk, mida Euroopa finantstšempion ei hinda, peaksime juba eelnevatest vihjetest niigi mõistma.
Kadri Simsoni essee on esimene arvamuslugu Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, mille raames saavad augustikuus arvamusportaalis oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.