/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
Uus politseisari, mis TV 3s valmib, kinnitab eesti keelde «võmmi» või «pollari» asemel vene platnoide «mendi». Seda juba sarja pealkirjas: tempel mällu igaveseks! 1. augusti Postimehest loetud ülevaatest teleseriaali valmimise kohta selgub, et politseinikud on ise ka oma mendistumisega harjunud ja rahul. Kui rahvas on nime andnud, tuleb rahul olla?
Minu arvates pole «ment» lihtsalt üks võõrlaen, nagu iga teinegi. See sõna on laetud võõra mentaalsusega, mundrikandjatega, kellest saime alles paarkümmend aastat tagasi lahti.
«Mendis» on midagi ähvardavat ja madalat ning mis eriti masendav, meie korravalvureid alandavat. Kas tõesti on ingliskeelse cop’i vaste eesti keeles ment? Minu kodus olev Johannes Silveti sõnaraamat annab vasteks ikkagi võmmi.
Rahvasuud ei saa keegi lukku panna. Vanasti öeldi, et kui oled laulus sees, siis oled seal igavesti, ei aita seal enam püssi- ega ussirohi. Tõenäoliselt ei muuda ka see väike kirjatükk võmmi suupärasemaks kui menti.
Riik võib oma korravalvureid nimetada ametlikult kuidas tahes – politseinikeks, gardaks või karabinjeerideks –, kuid eks rahvasuu hüüab neid ametimehi ikka nii, nagu süda kutsub.
Keeleteadlased oskavad kindlasti täpsemalt seletada võmmi tekke- ja arengulugu, kuid mendiga tundub asi olevat selgem – see on sõna vene kurjategijate žargoonist.
Seadusrikkujatele ei ole korravalvurid kunagi meeldinud ning eks sellepärast kasutavadki need tegelased oma ahistajate suhtes halvustava kõlaga hüüdnimesid.
Vene kultuuriruumis on see niimoodi välja kujunenud, et pikka aega suhtusid võimud pättidesse ja kurjategijatesse soosivamalt kui poliitvangidesse, sest sõnavabaduse eest seisjad ja vabadusvõitlejad olid punadiktatuurile ohtlikumad kui tavakurjategijad. Rahvas tajus, et ka nende riiklik korravalve, miilits, seisis pigem režiimi poolel, mitte ei kaitsnud ausaid kodanikke.
Sestap võeti ka «ment» üldkasutusse. Ilmselt on see käesoleva kirjatüki autori probleem, et kuulsin seda sõna esimest korda alles 80ndate keskel, kui olin juba ise täiskasvanu ning minu üks lapsepõlvesõber oli sattunud seadusega pahuksisse.
Sagedamini hakkas see sõna minu arvates esinema alles 10–15 aastat tagasi, kui peale oli kasvanud juba põlvkond, kellel enam pole olnud vahetut kokkupuudet nõukogude tegelikkusega. See on olnud üllatav ning vajaks minu arvates eraldi uuringut – miks see nii on?
Vahepeal tundus, et sõna «pollar» hakkab asendama meie vana «võmmi», kuid mingid meie kollektiivse teadvuse allhoovused on jõuliselt esile tõstnud siiski «mendi».
Teine asi on aga see, millise nime politseinikud on ise välja teeninud ja kellena nad ise tahavad välja paista. Vabas ühiskonnas, kuhu me tahame kuuluda, peaks olema politseinik, võmm, väärikas kogukonna liige, kes aitab korralagedusi ära hoida ja paneb päti soolaputkasse ning kellega iga aus inimene tahab teha koostööd. Miilitsast, keda võib tõesti mäletada «mentidena», on aga mulje teine – nad mõjusid võõrana, sest olidki tegelikult võõra võimu esindajad.
«Mendil» on okupatsiooni lõhn juures, see sõna kinnistab meid «vennalike nõukogude rahvaste perre» ja lahutab lääne kultuuriruumist. Kahju, kui meie politseinikud on rahul oma uue «rahvapärase nimetusega» ja rahvas ise peab seda võõrapärast sõimusõna loomulikuks. Ju siis on see välja teenitud!
Kui meie, eestlased, oleme juba oma võmmid pöördumatult mendistanud, siis loodan, et tõlkijad ei hakka vähemalt inglise ja ameerika cop’e mentideks tõlkima, sest see oleks juba naeruväärne. Liiatigi pole nendel rahvastel mälestusi nõukogude miilitsast ega poliitvange terroriseerinud seaduslikest varastest, kelle leksikast see uuskeelend pärineb.