Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Urmas Volens: «Omadega ei plõksita, mees!»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urmas Volens | FOTO: Sorainen

Vandeadvokaat Urmas Volens kirjutab, et viimasel ajal avaldustega esinenud poliitikute sõnavõttudest paistab välja soov, et kaitsepolitsei jätaks teatud isikute korruptsioonikuriteod uurimata. See on väga ohtlik tendents.

Viimaste kuude poliitikutega seotud skandaalid – Tuiksoo-Toobali asjus tehtud läbiotsimine ning selle kriminaalasja lõpetamine, mille tingis riigikohtu praktika muutumine; erakondade rahastamisskandaal; maakohtu õigeksmõistev otsus maadevahetuse kriminaalasjas – on poliitikute sõnavõttude keskmesse tõstnud prokuratuuri ja kaitsepolitsei tegevuse piirid ja seaduslikkuse.

Mõned näited. Kui riigiprokuratuur lõpetas 15. mail, pärast seda, kui kaitsepolitsei oli läbi otsinud Keskerakonna kontori ja mõne erakonna liikme kodu, kriminaalasja Ester Tuiksoo ja Priit Toobali mõjuvõimuga kauplemise episoodis, avaldas riigikogu liige Heljo Pikhof (ERR 17.05) arvamust, et kui selline asi oleks juhtunud näiteks Ameerikas, «oleks kindlasti kongressi tasemel asi üles võetud ja oleks uuritud julgeolekuasutuste tegevust, millega nad on hakkama saanud». Samuti leidis Pikhof, et «paremal juhul oleks mõni mees kaotanud kuppe, halvemal juhul sattunud vanglasse».

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste leidis (Maaleht 17.05), et Toobali-Tuiksoo kriminaalmenetluse taga on üksikute «jupijumalate ülipüüdlikkus või lollus».

Keskerakonna peasekretär Priit Toobal nõudis kaitsepolitsei juhi Raivo Aegi ja peaprokuröri Norman Aasa tagandamist ja erakonna juht Edgar Savisaar teatas Toobali nõudmist toetavas avalduses, et alustada tuleb kaadrimuudatustega.

Hoogu andis juurde ka peaminister Ansip üleüldist pealtkuulamishirmu puudutavas sõnavõtus ja seda selgitavas avalduses (PM 29.05), et kontroll uurimisasutuste üle tuleb muuta veenvamaks.

Jaanipäeva eel vaibuva diskussiooni käivitas uuesti kohtunik Lõõniku tehtud kohtuotsus maadevahetuse protsessis ning tema ja teiste asjaosaliste esinemised meedias (näiteks EPL 26.06).

Jõulise punkti pani arutelule Maruste oma artikliga, milles ta nimetas prokuratuuri tegevust Reformierakonna rahastamisskandaali uurimisel seadusvastaseks. Juulis esines sarnaste avaldustega ka pealinna linnapea, väljendades nördimust tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega.

Sellise retoorikaga püüab teatud osa poliitikutest (Keskerakonna ja Reformierakonna harvaesinevale üksmeelele on juba korduvalt osutatud) jätta muljet, justkui oleksid prokuratuur ja kaitsepolitsei muutunud teiste demokraatlike õigusriikidega võrreldes lubamatult mõjukaks ning tegeleksid millegi ebaseaduslikuga. Need väited ei pea paika. Teiseks kumab avaldustest läbi halvasti varjatud iha poliitilise ametikohaga kaasneva puutumatuse järele. See tendents on ohtlik.

Näiteks USA kongressi liikmetel ei ole üldse saadikupuutumatust ja Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) on oma tegevusaastate jooksul uurinud nii mõnegi saadiku tegevust.

Korruptsioonikuritegu võib USAs kaasa tuua kuni 150 aasta pikkuse vanglakaristuse.

Kongresmen William J. Jeffersonil, kes peeti kinni 2006. aastal ja keda samal aastal tagasivalituna jälgiti pikalt ka tema saadikuks olemise ajal, läks suhteliselt hästi – talle mõisteti 13 aastat reaalset vangistust selle eest, et ta altkäemaksude ja pististe eest ja abil mõjutas eri tasemel vastu võtma teatud firmasid soosivaid otsuseid.

Kuigi summad on erinevad, on tegevus vägagi sarnane sellega, mida tuvastas riigiprokuratuur Tuiksoo-Toobali asjas. Loomulikult otsiti asja menetlemise käigus läbi Jeffersoni Kapitooliumil paiknenud tööruumid.

Möödunud aasta lõpus avaldati rahvusvahelises pressis, et Prantsuse ekspresidendile Jacques Chiracile mõisteti 2011. aastal kaks aastat tingimisi vangistust korruptsioonikuriteo eest, mis seisnes Chiraci poolt Pariisi linnapeaks oleku ajal avaliku raha väärkasutamises (loodi näilikud töökohad) ja seeläbi usalduse kuritarvitamises.

Möödunud aasta suvel sai korruptsioonisüüdistuse Soome endine välisminister Ilkka Kanerva. Soome pressi teatel lõppes süüdistuse esitamine kaheaastase tingimisi vangistusega.

Demokraatliku õigusriigi tunnustele vastava korraldusega riigid menetlevad poliitikute korruptsiooniasju. Põhjuseks arusaam, et poliitiline korruptsioon annab tulemuseks moonutatud, ebaõiglase ning riigi julgeolekuhuvidega vastuollu mineva poliitika.

Neis riikides peetakse demokraatlikult ülesehitatud julgeolekuteenistust riigiaparaadi loomulikuks osaks. Julgeolekuteenistuse kritiseerimine on sõnavabaduse osa, kuid sellega ei peaks kaasnema riigiasutuse põhjendamatu ründamine.

Selle üle, kas kaitsepolitsei on piisavalt avatud või hoopis liiga avatud, võib loomulikult diskuteerida, aga professor Ruutsoo, nimetades ajalehes Pealinn kaitsepolitseid terroriorganisatsiooniks, ei räägi enam asjast.

Eestit Valgevene või Ukrainaga võrreldes unustab Ruut­soo, et nimetades Valgevenes KGBd või Ukrainas SBUd terroriorganisatsioonideks, oleksid neis riikides tema jaoks väga tõsised tagajärjed. Eestis see õnneks nii ei ole.

Tuleb nõustuda president Ilvesega (31.05), et teatud poliitikute avaldused pealtkuulamiste ja muude väidetavate õigusrikkumiste kohta kaitsepolitsei ja prokuratuuri poolt ületavad hea maitse piiri. Õiguskaitsesüsteemi kõigutamise asemel oleks riigimehelik tegeleda probleemi sisuga.

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp selgitas (PM 5.06), et kriminaalmenetluse seadustik näeb ette legaliteedi ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte: kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust.

See kohustus kehtib siis, kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus. See tähendab inimkeeli, et seadusandja on kehtestanud karistusseadustiku ja seeläbi kuulutanud teatud tegevused kuriteoks. Sealhulgas altkäemaksuvõtmise, mõjuvõimuga kauplemise ja muud korruptsioonikuriteod.

Valitsus on kehtestanud (johtuvalt julgeolekuasutuste seadusest ning kriminaalmenetluse seadustikust) prioriteedid, millega kaitsepolitsei peab tegelema. Kui see neid ülesandeid ei täidaks, oleks tegemist seaduserikkumisega.

Korruptsiooni on prioriteetides käsitletud julgeolekuohuna ja rõhutan, et mitte igal tasemel korruptsiooni, vaid just välis-, sise- ja majandusjulgeolekut ohustavat korruptsiooni. Seadusandja on kehtestanud reeglid, kuidas neid ülesandeid täitma peab (nn menetlusnormid).

On arusaamatu, miks heidab osa avaliku elu tegelasi kaitsepolitseile ette, et see täidab õigusaktidest tulenevalt oma ülesandeid ja tõrjub julgeolekuohte? Eriti paneb muretsema, et just korruptsioon on valdkond, kus kaitsepolitsei tegevust kardetakse.

200 grammi lõhkeaine leidmine, mis samuti kuulub kaitsepolitsei uurimisalasse (juhtum, kus Ida-Virumaal leiti talu abihoonest kaks sõjaaegset mürsku), ei ole tekitanud mingit arutelu. Nii nagu samuti kuriteoks kuulutatud varguse või vägistamise uurimiseks kasutatavad meetodid.

Kõlanud on etteheiteid, et kaitsepolitsei käsitleb kriminaalmenetlust kui ühte vahendit, mille abil tagada riiklik julgeolek, ja vastupidi, neile julgeolekuasutuste seaduse alusel antud volitusi kriminaalmenetluste toetamiseks.

Etteheide oleks õigustatud, kui kaitsepolitsei nõuaks kriminaalmenetluse läbiviimisel teiste uurimisasutustega võrreldes eriõigusi. Seadust lugedes näeme, et nii see õnneks ei ole.

Ka kaitsepolitsei elluviidavat kriminaalmenetlust juhib prokurör, jälitustoimingute lube väljastab kohtunik ning õigust asjas mõistab samuti kohus (kuigi mitte sama kohtunik), nagu teiste uurimisasutuste uuritud kuritegude puhul.

Kui korruptsioon, riigile vastandumine, kuritegeliku ühendusega sarnane kohalik valitsemine, on mingis piirkonnas muutunud selliseks, et ainus tunnus, mis meenutab Eesti Vabariiki, on lipp vallamaja katusel, on korruptsioonikuriteo avastamine ning kahtlusaluste vahistamine kindlasti vahend, et tagada põhiseadusliku korra püsimine.

Korrumpeerunud kaitseväelane on kingitus vaenuliku riigi eriteenistusele. Korrumpeerunud kohtunik õõnestab justiitssüsteemi usaldusväärsust. Korrumpeerunud isik, kes juhib strateegilist riigi osalusega äriühingut, võib tekitada pöördumatu kahju riigi majandushuvidele.

Korrumpeerunud poliitik ei saa täita talle põhiseadusega pandud ülesandeid. Teatud tasemel ei ole korruptsioon lihtsalt kuritegu, vaid tõsine julgeolekuoht. Sama on leidnud valitsus (kusjuures valitsuse erinevad koosseisud) kaitsepolitseile prioriteete kehtestades.

Ilmselt on kõik üksmeelel selles, et juhul kui julgeolekuasutuste seaduse alusel teostatava teabehanke käigus avastataks mõrv või vargus, tuleb ka selles alustada kriminaalmenetlust. Miks peaks see olema teisiti korruptsioonikuriteo avastamisel?

Mida püütakse prokuratuuri ja kaitsepolitseid kahtluse alla panevate avaldustega saavutada?

Arvestades, et seadusi kehtestab riigikogu ja julgeolekuasutuste prioriteete valitsus, jääb mulje, et põhituum sõnumil, mida õiguskaitseorganitele saata soovitakse, kõlab nagu lõik kultuslikust tudengifilmist «Tulnukas»: «Kurat, omadega ei plõksita, mees, ****, saad aru, *****!» Sisuliselt soovitakse ju, et kaitsepolitsei jätaks teatud isikute puhul seadusest tulenevad ülesanded täitmata. Sellest soovist on ainult väike samm sõiduauto Volga ostuloa, ametiühingu puhkebaasi tuusiku ning eripuhveti apelsinide ja lahustuva kohvini.

Autor töötab advokaadibüroos Sorainen ja on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lektor.

3 näidet

•    USA kongresmenile J. Jeffersonile, kes peeti kinni 2006. aastal ja keda samal aastal tagasivalituna jälgiti pikalt ka tema saadikuks olemise ajal, mõisteti 13 aastat reaalset vangistust selle eest, et ta altkäemaksude ja pististe eest ja abil mõjutas eri tasemetel vastu võtma teatud firmasid soosivaid otsuseid.

•    Prantsuse ekspresidendile Jacques Chiracile mõisteti 2011. aastal kaks aastat tingimisi vangistust korruptsioonikuriteo eest, mis seisnes Chiraci poolt Pariisi linnapeaks oleku ajal avaliku raha väärkasutamises (loodi näilikud töökohad) ja seeläbi usalduse kuritarvitamises.

•    Soome endine välisminister Ilkka Kanerva sai korruptsioonisüüdistuse möödunud suvel. Soome pressi teatel lõppes süüdistuse esitamine kaheaastase tingimisi vangistusega.

Tagasi üles