Liitlassuhted piirkonnas määravad ka lääneriikide käitumise. Süüria kodusõja pilt ei ole mustvalge, kirjutab Moskva ajakirjanik Jüri Maloverjan. Mustvalged pole ka Kremli argumendid Süüria küsimuse vetostamisel ÜROs.
Jüri Maloverjan: kaitsekõne Moskva vetole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene välispoliitika advokaadina esinemine on tihti üsna tänamatu töö: klient ise ei jäta sulle ühtegi võimalust. Kuid Süüria puhul on nn rahvusvaheline üldsus niivõrd üksmeelne, et tekib paratamatult soov see advokaadi roll kas või tasakaalu nimel võtta.
Niisiis, USA riigisekretär Hillary Clinton ning teised lääne- ja araabia riikide poliitikud süüdistavad Moskvat selles, et ÜRO Julgeolekunõukogus jäärapäiselt oma vetoõigust kasutades ei lase Venemaa maailmaüldsusel Bashar al-Assadile tõhusamat survet avaldada ning toetab seega tsiviilelanike tapmist ja muid inimõiguste jämedaid rikkumisi.
Jah, Süürias tapetakse inimesi. Enam-vähem selge on ka see, et seda teevad (ennekõike) al-Assadi režiimile truud armee- ja eriteenistuste relvastatud üksused.
Aga kas me saame väita, et vastaspool ehk Süüria kirju relvastatud opositsioon on vähem verejanuline või inimõiguste suhtes rohkem hooliv? Muidugi mitte. Süüria kodusõja pilt ei ole mustvalge, seletavad meile eksperdid ja nende järel ka Moskva. Isa ja poja al-Assadi riik oli vähemalt ilmalik, nüüd aga käib seal muu hulgas sõda šiiitide ja sunniitide vahel.
Ent sunniitidest opositsionääride seas on palju äärmuslasi, keda toetavad fundamentalistlikud Pärsia lahe islamiriigid.
Kumma poole võidu puhul on inimõigused Süürias paremini kaitstud, on kahtlemata äärmiselt huvitav, kuid praegu vaid teoreetiline küsimus, sest «inimõigused» on omane mõiste tänapäevasele lääne kultuurile, mitte aga Lähis-Ida usulistele ja etnilistele relvastatud grupeeringutele.
Vana Hafez al-Assad suutis seda kirju rahvastikuga riiki karmi käega koos hoida: mõned tuhanded tapetud ja surnuks piinatud, ülejäänud vait ja väliselt õnnelikud; Basharil nii hästi ei läinud, kuid see ei tähenda, et ilma temata on tingimata parem, nagu väidavad lääne pealinnad. Liibüa Gaddafi-järgne saatus siin al-Assadile ja Moskvale lisaargumendiks.
Venemaale heidetakse ette, et ta toetab lühinägelikult oma viimast liitlast selles piirkonnas osaliselt ka seepärast, et riik ostab palju Vene relvi. Selline omakasupüüdlik käitumine olukorras, kus jutt käib inimeludest, olevat häbiväärne. Pealegi ei andesta seda Venemaale need inimesed, kelle ta niiviisi al-Assadi armeega on silmitsi jätnud, kuid kes tulevad nagunii varem või hiljem Süürias võimule. Siin on Liibüa näide omakorda Moskva-vastastele mugavaks argumendiks.
Aga esiteks – võiks küsida Moskva –, kas oma toodangu nimel turu kaitsmine on tänapäeva maailmas tõepoolest nii suur patt? Olgugi et mõneti ebamoraalsete võtete abil, aga on ju relvaäri teatud mõttes algusest peale ebamoraalne asi, ometi ajavad seda kõik, kes vähegi suudavad.
Teiseks, lühinägelikkusest – kuidas suhtuvad uued võimalikud liitlased selles piirkonnas (aga ka mujal maailmas) riiki, kes oma hätta sattunud vana sõbra kohe esimesel võimalusel reetis? Need võimalikud liitlased ei tohi muidugi inimõiguste ja demokraatia osas liiga nõudlikud olla, aga selliseid leidub ju maailmas ikka veel küllalt.
Ning mis võib Moskva silmis olla ehk kõige tähtsam: lääneriikide, ennekõike USA käitumine on Süüria kodusõja puhul ajendatud samasugustest liitlassuhetest, ainult et veidi keerulisemal kujul. Nimelt tahetakse kukutada alaviidist (šiiidist) al-Assadi režiim, kes on olnud lähim liitlane šiiidi Iraanile, viimane aga on Washingtoni ja tema liitlase Iisraeli suurim vaenlane.
Selle nimel lastakse Saudi Araabial ja teistel sunniidi-riikidel relvastada ning toetada selliseid Süürias tegutsevaid rühmitusi, kes kuulujuttude järgi ei mahu kohe kindlasti «demokraatliku opositsiooni» sildi alla. Igatahes vaadatakse sellele läbi sõrmede.
Veel üks Moskvale tihti esitatav süüdistus on, et ta hääletab karmimate sanktsioonide vastu lihtsalt põikpäisusest, kuna tahab – üsna alusetult seejuures – seista nagu kunagi NSV Liit kogu läänele vastu ega soovi «mineviku kimääride» pärast oma iseseisvast seisukohast maailmapoliitikas loobuda.
Aga miks ta peakski seda tegema? Tuumarelv ja vetoõigus on Venemaal ÜRO Julgeolekunõukogus vaat et ainsad tõelise suurriigi tunnused, mis alles jäänud, ja oma veto eest saab vajaduse korral nii mõndagi välja kaubelda.
Sellised võiksid olla Moskva seisukohtade kaitsja argumendid. Neid me ka kuulame ühel või teisel kujul näiteks välisminister Sergei Lavrovi suust.
Mõni neist kõlab isegi üsna veenvalt. Kuid tundub, et praeguses olukorras jäävad ratsionaalsed kaalutlused üha rohkem vaid asjatundjate ja diplomaatide meelelahutuseks. Või kolumnistide omaks.
Kuid välispoliitikat ei aja pahatihti mitte kõikemõistvad eksperdid, vaid üsna piiratud mõistusega inimesed. Ka Venemaal määrab välispoliitika üldsuuna üks piiratud grupp seltsimehi, kelle frontman’iks on Vladimir Putin.
Nende teenistuskiri ja eriti viimaste aastate saavutused annavad alust oletada, et nad juhinduvad üpris lihtsast, kahemõõtmelisest maailmapildist: mingeid «inimõigusi» ega õiglust pole üleüldse olemas, ausat demokraatiat samuti mitte, need kõik on kurikavala lääne eliidi välja mõeldud, et orjastada maailma rahvaid, ning sellele peab iga hinna eest vastu seisma.
See on küll lihtsustus, kuid see pole nali.
Autor on BBC Vene talituse korrespondent.