Justiitsminister Kristen Michal pingestab tagasiastumise asemel uurimist.
Juhtkiri: puuduv riigimehelikkus
1. august 2012, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta sõidab ringi mustas tumendatud klaasidega autos. Ta käib keskkriminaalpolitseis ülekuulamisel tuntud advokaadi saatel ja väldib otsesuhtlust ajakirjanikega. Ta on kuriteos kahtlustatav. Kellest on jutt, kõlaks klassikaline küsimus.
Küsimus sobiks mälumängu, sest vastus oleks konteksti mitte tundvale inimesele üllatav. Jutt ei ole paadunud kriminaalist ega valgustkartva maailmaga flirtivast ärimehest. Jutt on Eesti tipp-poliitikust, ja mitte ainult, vaid ministrist. Justiitsminister Kristen Michalist.
Konteksti tundes pole see paraku eriti keeruline küsimus. Arvestades Reformierakonna hoiakut pärast endise riigikogu liikme Silver Meikari artiklit erakonna varjatud rahastamisest, pole see üllatav, et endine erakonna peasekretär, praegune justiitsminister Michal on ka 24 tundi pärast kahtlustuse saamist endiselt justiitsminister. Mõistagi ei tee seitsmetunnine ülekuulamine kedagi kurjategijaks, kuid igal juhul olnuks ministrist riigimehelik pärast kahtlustuse saamist ametivolitused peatada. Õieti tulnuks seda juba varem teha.
Reformierakonna poolelt on rahastamisskandaali ajal kõlanud ründavaid väiteid, nagu januneks ajakirjandus valitsuskriisi järele. «Kas minister peaks tõesti esimese süüdistuse peale tagasi astuma,» küsitakse demagoogiliselt. Loomulikult mitte. Kuid olukord, kus õiguspoliitika eest vastutav minister on põhimõtteliselt iseenda alluvate uurida, on leebelt öeldes kentsakas.
Eilses avalduses rõhutas Michal nagu mitmel korral varemgi, et tahab kiiret selgust. Selmet pingeid maha võtta, survestab Michal nii paratamatult uurimisorganeid. On selge, et prokuratuuri läbiviidav keerukas uurimine nõuab aega. Seega mitte meedia ja avalikkus, vaid peaministripartei ja justiitsminister ise süvendavad umbusku oma tegevuse läbipaistvusse ning laiemalt valitsusse ja riiki. Aga ehk on see jälle üks kriis, milles tahetakse elada?
Michal teatas, et astub tagasi, kui õiguslik vaidlus peaks jõudma kohtusse. Teisisõnu tähendab see, et ta kavatseb jätkata ametis kogu uurimise aja – see aga võib veel pikalt kesta. Uskumatu, aga äsja paljulubava poliitilise tulevikuga paistnud Michal osutub riigimehena ühes asjas süüdi mõistetud ja teises kohtuteed jätkavast Villu Reiljanistki kehvemaks.
Aastal 2006 astus Reiljan maadevahetuse skandaali puhkedes (aasta enne ametliku kuriteokahtlustuse saamist) keskkonnaministri kohalt tagasi, viidates poliitilisele kultuurile ja korrektsusele. Toonagi peaministri ametis olnud Andrus Ansip märkis avaldust Kadriorgu viies, et ehkki uurimine pole läbi, oleks ministri edasine töötamine valitsuses raske.
Aastal 2012 on sama raske mõista, kuidas saab justiitsminister oma tööd endisel moel jätkata.