Kaksteist inimelu nõudnud kinotulistamine Aurora linnas Colorado osariigis algatas USAs taas debati selle üle, kuidas sääraseid arutuid tragöödiaid saaks ära hoida ja kas tulirelvi puudutavaid seadusi tuleks muuta. Taas paistab aga, et jutt jääb jutuks ning miski ei muutu, sest poliitikud ei julge nii kuuma kartuliga oma šansse ohtu seada. Eriti tänavusel valimisaastal.
USA relvaseadused on arulagedad. Ilmselgelt vaimselt häiritud isikutel on, kui nad ei ole minevikus kriminaalkorras karistatud, lihtsamast lihtsam jalutada relvapoodi, osta mõne kuu jooksul kokku tulirelvi – 24-aastasel James Holmesil oli 100 padrunit mahutava salvega poolautomaatrelv AR-15, lisaks haavlipüss ja püstol Glock –, hankida internetist tuhandeid (!) kuule ning minna, gaasimask peas, kinno inimesi tapma.
See juhtub riigis, kus seesama kino peab föderaalseaduste kohaselt tagama ratastoolis invaliididele korraliku juurdepääsu, järgima tuletõrjenõudeid, et saalis ei oleks lubatust rohkem inimesi, ning kontrollima, et lapsed ekraanil alasti ihu või verevalamist nägema ei satuks.
Kindlasti oli ka pärast Columbine’i, Virginia tehnikaülikooli või mullust Tucsoni tulistamist – kui tõusetusid needsamad arutelud – piisavalt ratsionaalseid inimesi, kes käisid välja mõne võimaliku lahenduse, et kui mitte ära hoida, siis vähemalt leevendada sääraste tragöödiate ulatust, teisisõnu säästa mõnigi elu. Ent reaalseid samme järgnenud pole.
Võtame näiteks ettepaneku keelata tavainimestele õigus osta automaati. Säärase keelu kiitis demokraatide kontrollitav Kongress heaks 1994. aastal ning valijad «tänasid» neid samal aastal sellega, et valisid mõlemas kojas võimule vabariiklased.
Keeld kehtis kümme aastat ning pole hiljem tõsiseltvõetav teema olnud. President Barack Obama kutsus eelmisel nädalal Kongressi üles automaate taas keelustama, öeldes, et Kalašnikovide koht on sõjatandril, mitte Ameerika tänavatel.
Ent arvestades USA rahvaesindajate suutmatust ka pisimates asjades kompromissile jõuda – eelmisel nädalal viivitasid demokraadid ühe seaduseelnõu teksti sattunud trükivea parandamisega –, ei ole optimismiks alust.
Küsitlused näitavad, et enamik ameeriklasi on praegu käsitulirelvade ja isegi automaatide keelustamise vastu. Ja poliitikud pelgavad nii põhimõtteliste küsimuste pärast oma tulevikku kaalule panna, kartes, et nende hääled lähevad kaotsi.
Nii ongi paratamatu, et tragöödiad, mis mõnel muul maal annaksid põhjust midagi avaliku turvatunde tugevdamiseks ette võtta, jäävad Ühendriikides üheks mitmetest omasugustest, ootama uut asulanime sõna «massitulistamine» ette.