Tõnis Mölder: valitsus jõudku sõnadest tegudeni!

Reformierakondlasest riigikogu liikme Lauri Luige arvamusartikkel «Koolireform tulgu koos riigireformiga» (PM 26.07) tundus kui ilus helesinine unistus mõnelt opositsiooni esindajalt.

Vaadates 2011/2012. õppeaasta statistikat, võib näha, et 220 gümnaasiumis õpib 25 174 õpilast. 2003. aastal olid need arvud vastavalt 240 ja 35 023. Haridusministeeriumi koostatud gümnaasiumi õpilaste arvu prognoosi järgi väheneb 2016. aastaks gümnaasiumi astmes õppivate noorte arv alla paarikümne tuhande.

Kahjuks ei ole prognoosis ära märgitud sellise õpilaste arvu juures vajaminevat optimaalset gümnaasiumite arvu.
Olen Luigega päri, et koolide liitmist ja sulgemist ei saa teha vaid Exceli tabeli arvutuste  põhjal ning vaja on vaadata laiemat pilti, arvestades linnade ja valdade eripära.

Koolijuhtide seas levib jutt, et Tartus asuvas ministri kabineti lauasahtlis on olemas plaan gümnaasiumide sulgemise ja liitmise kohta, kuid mis eeldatavasti jääbki sinna veel aastateks. Võin julgelt väita, et praeguse valitsuse ministrid ei soovi enne 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimisi koolireformi ellu viia, kuna tegu oleks ebapopulaarse sammuga.

Paraku sellest kurvast hetkest, kus gümnaasiume tuleb liita või sulgeda, meie riik ei pääse. Lihtsalt gümnaasiumitele eraldavast rahast ei piisa kvaliteetse haridusasutuse ülalpidamiseks ning kõigile õppeasutustele õpilasi ei jätku. Riigil on ebaotstarbekas pidada ülal paarikümne õpilasega gümnaasiume. Kool on maal elu keskpunkt.

Kui sulgeda ükskõik millises väikeses vallas kool, toob see endaga kaasa elanikkonna rände. Paljude inimeste lahkumisel on väiksele vallale drastilised tagajärjed. Hoobilt kokku sulanud elanike arv toob kaasa üksikisiku tulumaksu laekumise vähenemise, mis omakorda halvendab kohalike omavalitsuste pakutavate teenuste kvaliteeti.

Kuidas edasi? Vaja on konkreetsust ja riigimehelikkust. Inimeste pidev hirmu all elamine, teadmatus, kas kool jääb alles või kas valdagi enam homme eksisteerib, on läinud üle piiri. Reformierakonna nimele tuginedes peaksite teie olema just agaram valitsuspartner, kes soovib reforme läbi viia. Tegelikkus on paraku risti vastupidine.

Luik kirjutas, et ministrid Jaak Aavik­soo ja Siim-Valmar Kiisler peaksid maha istuma ning koos ühise reformi välja töötama.

Praeguse koalitsiooni valitsemisperioodi jooksul on siiski seesuguste algatustega ka valitsuskabineti nõupidamisele jõutud, kuid sinna on need ka pidama jäänud, eelkõige reformistidest ministrite vastuseisu tõttu.

Pole siis imestada, kui just regionaalminister on praegusi valitsuspartnereid tugevalt kritiseerinud selle pärast, et ollakse peamised pidurid riigi jõulisema haldusreformi elluviimisel.

Jõuga head ei saavuta, aga niimoodi enam kvaliteetset haridust pakkuda ei suudeta. Vaja on arukat, kohalike omavalitsuste eripära arvestavat ja mõistlikku haldusreformi, mis tooks kaasa ka haridussüsteemi ümberkorralduse. Paraku ootab valitsus looduse isereguleerimist ega taha vastutuskoormat kanda.

Seepärast loodangi, et noore mehena suudab riigikogu liige oma sõnade eest seista ning panna erakonnakaaslastest valitsusliikmetele aru pähe ja asjad liikuma.
Nii et vähem juttu, rohkem sisu!