Kas Edgar Savisaar on ehitanud üles Tallinna populistliku ja korrumpeerunud linnavalitsemise? Muidugi. Kas sama kehtib Keskerakonna juhtimise kohta? Ikka. Kas Edgar Savisaare rahaasjad – Šveitsi fond; Panama, Antigua ja Briti Neitsisaarte off-shore’ide kaudu raha liigutamine ja lähemalt seletamata laenud – on tipp-poliitikule sobimatud? Muidugi. Kas see kõik on aga ka ebaseaduslik ja kas prokuratuur suudab seda tõestada? Ei tea. Kahtlane. Võib-olla.
Kindlasti pole Savisaar ainus populistlik ja korruptsiooniga flirtiv poliitik Eestis. On ka teisi, võib-olla küll mitte nii silmatorkavaid. Kindlasti pole Savisaar ka ainus poliitik, kelle lahkumine tuleks kasuks kogu Eesti demokraatia arengule. On ka teisi.
Ehk on Savisaarel isegi vahel õigus, et temale või Keskerakonnale pööratakse liiga palju tähelepanu. Tõepoolest, kapo sahmerdamine mingi 500-eurose altkäemaksu ümber sunnib küsima proportsionaalsuse kohta.
Võib isegi olla, et liigne tähelepanu sellisele «minikorruptsioonile» annab Savisaarele kergesti kätte tavapärased kaebeargumendid («Näete, meid kiusatakse!»), ja – mis veelgi olulisem – paneb meid unustama tõeliselt suuri ja tähtsaid asju: kuidas Tallinna linna juhitakse, kuidas impeeriumimeelsed šovinistid sinna endale mugava platsdarmi on loonud, kuidas ekskagebiitide ja praeguste efesbeelastega (ühiseid?) asju aetakse ...
Selge on muidugi see, et Savisaar on ammu oma aja ära elanud. Juba 10–15 aastat pole tal Eesti poliitikas enam midagi uut öelda. Teda on vahel küll nimetatud suureks kombinaatoriks, niiditõmbajaks ja geniaalseks poliitmaletajaks, aga mida ta sellega on saavutanud?
Jah, Keskerakonda juhib ta kindlalt, aga kas ka mõni suur reform, oluline muutus Eestis, tähtis seadus ... Ei tule nagu meelde. Võib isegi öelda, et alates 1992. aasta jaanuarist, mil Edgar Savisaar lahkus peaministri kohalt, pole ta suutnud enda või oma valijate soovitud suunas mõjutada ühtegi suurt arengut Eestis, olgu nendeks siis majandusreformid, sotsiaalvaldkond, välissuhted või Euroopa Liit.
Pöördelistel momentidel on ta ikka jäänud kaotajate poolele. Isegi Savisaare võidud nagu võimu monopoliseerimine Tallinnas on omamoodi Pyrrhose võidud, mille hind on poliitiline isoleeritus ja riigi juhtimisest eemalejäämine.
Savisaar on nagu veskikivi jala küljes, mis lohiseb järel ja takistab, veab tagasi minevikku.
Kui vaadata ka uusi nimesid, keda ta on viimastel aastatel Tallinna ning Keskerakonna juhtimise juurde toonud, on needki tühised, napakad, veidrikud, kibestunud paranoikud või lihtsalt sulid.
Lugedes Savisaare intervjuusid, siis pole need ammu enam huvitavad ja isegi mitte vihaleajavad, pigem veidrad ja piinlikud.
Ammu pole enam ka mingit huvi temaga vaielda või talle oponeerida. Pigem on see kõik kokku tüütu. Savisaar ise on jube tüütu. Mingis mõttes on temast isegi kahju.