Juhtkiri: presidendiralli USAs - Romney sõnad ja Obama teod

Vabariiklaste kandidaat Mitt Romney püüab ametis olevat presidenti, demokraadist Barack Obamat näidata välispoliitilisest plaanis «pehmikuna», tuues näiteks tõestuseks järeleandmised Venemaale raketikilbi küsimuses, võimetuse ohjeldada Hiinat ja niihästi araabia kevade kui ka Süüria olukorra ebaõnnestunud hindamise.

Euroopa idapoolse osa tähelepanu on aga kindlasti köitnud Romney etteheide, et Obama on, loobudes Bushi administratsiooni otsusest rajada Poola ja Tšehhi territooriumile raketitõrjesüsteem, pööranud selja truudele liitlastele.

Romneyl on Obamat kahtlemata mugav kritiseerida, sest alles presidendiks kandideerides on võimalik viidata jõu ja juhtpositsiooni taastamisele, vastane peab aga samal ajal oma juba tehtud tegusid kaitsma ja õigustama.

Kriitikud juhivadki tähelepanu sellele, et jõulisest retoorikast hoolimata pole Romney välis- ja riikliku julgeoleku poliitikas alternatiive välja pakkunud ning tegelikult ei ole kandidaatide seisukohadki nii erinevad. Nii laidab Romney küll Obama Afganistanist lahkumise ajakava, ent soovib ka ise USA väed 2014. aastaks välja tuua.

Kuid Romney kriitikale vaatamata on Obamal, mida näidata. Neist sümboli mõttes kõige olulisem on Osama bin Ladeni tapmine eelmise aasta mais. Sõdimisest tüdinenud ameeriklaste jaoks oli see kauaoodatud triumf. Obama on sõjatüdimusele reageerinud Afganistanist lahkumise tähtaega välja öeldes.

Seejuures pole valija jaoks kuigi oluline, et bin Ladeni operatsioon toimus Pakistani võimude teadmata ja  keerukad suhted selle riigiga on USA jaoks muutunud järjest keerulisemaks, mis omakorda näitab diplomaatia nõrkust.

Oma välispoliitiliste saavutuste hulgast on Obama esile tõstnud nii Iraagi sõja lõpetamist kui ka Afganistanist lahkumise kava, samuti suhete parandamist Euroopaga ning USA maine parandamist maailmas tervikuna. Arvatakse ka, et Obama sammud välispoliitikas saavad teisel ametiajal olema praegusest jõulisemad ja otsekohesemad, sest siis pole enam survet saada tagasi valituks.

Pole meie asi öelda, kes on pärast novembrikuiseid valimisi Valge Maja peremees, kuid hulk keerulisi küsimusi ootab teda ees. Mis hakkab Lähis-Idas toimuma nüüd, kui islamistid on seal oma positsioone tugevdanud ja kui Iraani sõjakat retoorikat toetab tuumaprogrammi arendamine?

Lisaks veel Süüria kodusõja küsimuses jäikust näitavad Venemaa ja Hiina. USA-Venemaa suhete «taaskäivitamine» ei andnud oodatud tulemusi ning ka taganemine esialgsest raketikilbi kavast ei sulatanud jääd Kremli ja Valge Maja vahel. Suuresti on alust arvata, et ka suhetes Hiinaga peab USA pigem leppima kui survestama, seda enam, et USA huve Aasias tõlgendab Hiina oma tagaaeda tungimisena, mida ta loomulikult ei tervita.