Mihkel Mutt: iseseisvusega või iseseisvuseta (1)

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Iseseisvusest (õigemini selle loovutamisest) on saanud üks Euroopa Liidu jätkusuutlikkuse peaküsimusi, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Iseseisvusest (õigemini selle loovutamisest) on saanud üks Euroopa Liidu jätkusuutlikkuse peaküsimusi. Eesti puhul kohtub siin rohujuuretasand (valdade haldusreform) globaalsega, sest mis Eesti muud on kui Euroopa väikevald. Mõlemal tasandil kehtib, et väikest valda on kallis pidada.

 Euroopa Liidus on ammu selge, et liikmesmaade iseseisvus peab loogiliselt võttes vähenema (seda väljendatakse küll reipamalt: «riigid peavad lähenema»). Et aga asi on ülitundlik, siis on seda aina edasi nihutatud. Nüüd peaks astuma konkreetseid samme. Põhjus on materialistlik: ühisraha ei saa normaalselt funktsioneerida, kui pole tegelikult toimivat keskpanka ega teisi vastavaid organeid. Sellega kaasnev eelarvete «kinnitamine» Brüsselis, nende täitmise järelevalve jne tähendaks liikmetele loobumist ühest riikluse põhilisest pädevusalast.

Kuigi majandus ja rahandus on põimunud tihedamalt kui iial enne, on suveräänsus endiselt kallis. Kasutan seda sõna, sest see  annab paremini kui «iseseisvus» edasi vastavat lennukat konteksti ja ülevdatud rahvuslikku eneseteadvust. Paljudel riikidel seostub see oma ajalooga, elulaadi ja üldse nn eripäraga, vahel suisa missioonlusega. Vaikimisi peetakse ennast eriliseks, keda teised peaksid imetlema ja kadestama.
Ühelt poolt näib, et riiklik iseseisvus seostub «vanade» riikide kodanike teadvuses suhteliselt lõdvalt majandusliku jõukuse ja heaoluga laiemas tähenduses. Kui need riigid hoiavad kiivalt kinni oma suveräänsusest, siis mitte kartusest, et võiksid hakata kehvemini elama, kui suveräänsus kahaneb. Ehk saadakse mõistusega koguni aru, et hiiglaslikus föderaalriigis elaks iga inimene jõukamalt kui praegu.

Teiselt poolt vaadakem suuremaid rahvaid, kes on mõne Euroopa riigi koosseisus ja kelle puhul aeg-ajalt ilmneb iseseisvumismeeleolusid. Neid meeleolusid ei tarvitse õhutada ohutaju oma kultuurilisele ja üldse vaimsele iseolemisele (nt šotlaste või katalaanide puhul). Küll aga on näiteks šotlastel brittidele «ajaloolised arved». Neid täiel häälel esitamast hoiab tagasi kartus, et eraldudes ei saada majanduslikult nii hästi hakkama kui UK koosseisus. Ka katalaanide eraldumismotiivid on majanduslikud, ehkki vastupidised: nad nimelt arvavad, et keskus lüpsab neid praegu ülearu.

Eestiga on asjad keerulisemad. Meie teadvuses on omariikluse  saavutamine, rahvuslik iseolemine  ja majandusliku heaolu kasv olnud pikka aega lahutamatult seotud. Vabadussõtta ergutas minema võimalus saada parunite maad endale taludeks. 1980ndate lõpul tiivustas võimalus haakida oma vagun lahti  majandusliku tagurluse ja lagastamise impeeriumi rongilt. Kuigi rahvuslik aspekt oli seejuures kahtlemata väärtus omaette ja näiteks lauluväljakul seisjad vaevalt üht aspekti oma peas teisest eraldasid, oli kultuuriline ja rahvuslik  pikemas perspektiivis ometi materiaalse edukäigu huvides. (See on inimlik ja on nõnda alati.) Turumajanduse kehtestamine, samuti kiire ümberorienteerumine läänele ja kõikvõimalikud uued sidemed kergitasid eestlaste elutaset tõepoolest. Nagu alati suure mahajäämuse korral on areng alguses kiire ja efekt märgatav. Nüüd on tempo märksa aeglasem. Tuleks vist öelda, et omariiklus iseenesest ei tarvitse olla Eestile majandusliku jõukuse edasise kasvu pant. See pole ka pidur, lihtsalt meie kosumise kiirus sõltub rohkem muust (maailmaturust, ekspordivõimalustest jms)

Vahemärkusena. Netikommentaaridest on jäänud silma etteheited, et autorid arutlevad ESMi, ACTA  jt «kaugete asjade» üle, selmet tegelda meie inimeste käekäiguga, pakkuda lahendusi meie igapäevase elu valupunktidele. See kõlab õiglaselt, kummatigi võib selle taga olla ka lühinägelikkus või räige kapitulantlikkus. Ehk tuleks aeg-ajalt küsida kuratlikke põhimõttelisi küsimusi. Niisiis: kui paljud eestlased (mitte eestimaalased) oleksid nõus loovutama 50 protsenti meie riiklikust iseseisvusest, kui sellega kaasneks elatustaseme 50-protsendine tõus lähema viie aastaga? Või kui paljud oleksid nõus selle nimel eesti rahvuskultuuri riiklikku toetamist miinimumini viima? Või kaitsekulutusi?  

Missugune on Eesti riikliku iseseisvuse suhe meie rahvuslikku iseolemisse? Viimase kaitsmine on ju meie riigi põhiseaduslik ülesanne. Paraku ei tarvitse riiklik iseseisvus eestluse hääbumist vältida – kui pidada silmas eestlust selle elujõu seisukohalt, mitte formaalselt ega võõrandunult. Riik võib luua tingimused ja stiimulid, kehtestada eestikeelse hariduse, asjaaamise jne. Aga kui näiteks aja möödudes üha rohkem noori hakkab omavahel meelsamini inglise-eesti segakeelse rääkima, ei saa seda keelata. Kui mõni praalib, et «Eesti riik ei suuda teda siin kinni hoida», läheb ta mujale. Sääraste arv ei küüni üle mõnekümne tuhande. Aga kui «pidžinit» hakkavad patrama ka need, kes siia jäävad? Pigem võib riik meelitada naised sünnitama (kui see majanduslikult ülisoodsaks muudetakse) kui kontrollida inimeste meelsust. Kui eestlane olemine pole väärtustatud, siis see lihtsalt pole seda. Kogu rahvuslik agenda võõrandub, kui seda ei toeta ennast eestlastena tõsiselt võtvate inimeste hingehoiak. Elulaadi, kultuurielu, keele ja kombestiku hoidmine on teatavast piirist alates olulisel määral kodanike enda asi. Nad kas tahavad või ei taha, mõtlevad nendele asjadele või ei mõtle. Riik rohkemat ei suuda.

Tulles tagasi loo teema juurde – kuidas Eesti iseseisvuse teatav kadu (või «lähenemine» – muidugi lääne suunal) mõjutaks meie hingelist, aatelist või üldse seda külge, mis jääb söögilauast ja igapäevastest olmemuredest kaugemale? Osalt mõjutab, osalt aga mitte (sellest järgmises artiklis).