Pärandipoliitika peab seisma maailma üheülbastumise vastu. Maailmapärandikomitee Eesti delegatsiooni liige Riin Alatalu kirjutab, et kui me unustame pärandi tähenduse, siis muutub see vaid turismitööstuse alusmaterjaliks. Piiranguteta massiturism aga laastab pärandi.
Islamiäärmuslaste teadlikud rünnakud UNESCO kaitse all olevatele Mali islamipühakute mausoleumidele näitlikustasid liiga selgelt, et ajalugu ja pärand on kultuurilise identiteedi alus. Pärandi hävi(ta)mine mõjutab rahvuslikku eneseväärikust.
Rahuajal kipume pärandi sellist tähendust unustama ning muinsus- ja looduskaitse taandub väga paljudes maailmapiirkondades nn nišitegevuseks, mille mõtet nähakse ennekõike turismitööstuse alusmaterjalina.
Pärandikaitses peegelduvad teisenevad poliitilised suhted ja üha kiirenevad muudatused ühiskonnas. Rahvusvahelise sekkumise vajadus tõusis eriti teravalt päevakorda teise maailmasõja hävingule järgnenud majanduskasvu ajal.
Pommirünnakute järel toodi moderniseerumise ohvriks «ajast ja arust» pärandit. Rahvusvahelise ringkaitse võimsaim ajend oli Assuani tammi rajamine Egiptuses, mille tagajärjel oleks üle ujutatud Abu Simbeli templid.
1972. aastal allkirjastati UNESCO maailmapärandi konventsioon ja 1978. aastast alates on maailmapärandi nimekirja arvatud 962 kultuuri- ja looduspärandipaika. Nimekirja täiendamine suviti peetaval maailmapärandikomitee koosolekul on alati meediakünnist ületav sündmus.
Ka tänavu levis üle maailma teave, et inimkonna ajaloo tunnismärkideks on kuulutatud Bahreini pärlipüük, riisikasvatussüsteemid Balis, modernismi ja kolonialismi sümbioos Maroko pealinnas Rabatis, uhkete maalingutega talumajad Rootsis, sammaskaljud Leena jõel jt. Kokku arvati nimekirja 26 uut paika.
Uute kannete taustal jääb meedia huviorbiidist sageli välja see, kuidas juba nimekirja kantud paikade eest tegelikult hoolt kantakse.
Looduskaitse, eriti aga muinsuskaitse on nii kodusel kui ka rahvusvahelisel tasandil sageli läbi põimitud subjektiivsete argumentidega. Kas maavarad teenivad oleviku või tuleviku huve? Kas inimkond vajab tunnismärke oma ajaloost või peakime keskenduma ainult uuendustele?
Nagu mõnikord kodus, nii on ka rahvusvahelisel areenil riikide käitumine pärandi kaitsel väga vastuoluline.
Tundub loogikavastane, et ettevalmistustöö tulemusel kantakse maailmakaardile väärtuslikke paiku, lubades neid kaitsta ja hoida, ning vaid mõned aastad hiljem hädaldatakse, kuidas UNESCO piirab inimeste toimetulekut ja nõutakse kaitsealadest suurte tükkide väljalõikamist söe-, kulla-, kalliskivide või uraanikaevanduste tarbeks.
Oma kolmeaastase töö jooksul oleme sama mustrit kohanud juba Hiina, India, Venemaa, Lõuna-Aafrika ja Tansaania pärandipaikades. Nii nagu riiklik nii võib ka maailmapärandi nimekiri osutuda vastavalt vajadusele argumendiks sisepoliitilistes vaidlustes.
Üks Eestiski enim muinsuskaitsega seonduvaid küsimusi on pilvelõhkujad: kui kaugele ajaloolisest keskusest sobib ehitada torne, mis konkureerivad ajalooliste tornidega?
Ühest ja õiget vastust siin ei ole, sest linnade mastaabid ja juba olemasolev kõrgus on väga erinev. Londoni tuntuimad mälestised Tower ja Westminster on ammu kõrghoonete piiramisrõngas ning ühe-kahe lisandumine sealset keskkonda enam oluliselt ei mõjuta.
Samas, tänavu taas päevakorral olnud Sevilla uus pilvelõhkuja Torre Cajasol teeb seda küll. Uus maamärk on katedraali kellatorn Giraldast kaugel, lausa teisel pool jõge. Kuid seni üsna madalas linnas muudab see oluliselt ajaloolise linnasüdame dominantsust.
Sevilla juhtum väärib esiletõstmist seetõttu, et olgugi et pärand on konventsiooniga tunnistatud globaalseks väärtuseks, on maailmapärandikomitee jõuetu, kui ekspertotsuste tegemisse kaasatakse poliitilised või majandushuvidest lähtuvad kokkulepped.
Sevilla pilvelõhkujate küsimust arutati juba ammu enne, kui ehitus pihta hakkas, aga nn rahvaste sõpruse nimel ehk riikide omavaheliste kokkulepete tulemusel jõudsid aastaid paberile üsna hambutud otsused.
Selle tagajärjel ei olnud kohalikul linnavõimul piisavalt argumente, et mõjutada arendajaid järgima UNESCO ja selle ekspertide soovitusi leida arhitektuuriliselt parem lahendus, et vähendada uue hoone dominantsust linna ajaloolise maamärgi suhtes.
Tänavu jäi olukorras, kus pilvelõhkuja on sisuliselt valmis ja selle mõju silmaga nähtav, üle vaid kurvalt tõdeda, et nüüd on liiga hilja. Selline lõpptulemus pahandas 21-liikmelise komitee neid osalisi, kes austavad konventsiooni mõtet. Seda enam, et tegu oli nüüdseks ka silmanähtava tõestusega, et kogenud välisekspertide nõuannet tasub kuulata ja piirangud ei ole lihtsalt bürokraatlik kius.
Nagu Tallinn nii on ka näiteks Köln ilmselgelt võitnud ekspertide soovituste järgimisest. Eriti tajutav oli aga sekkumise mõte Peterburis. Eesti delegatsioon elas tänavu nn Okhta torni algselt kavandatud asukoha kõrval ning õhtuti hotelli minnes sai erinevatest sihtpunktidest üha uuesti tõdetud, et Peterburil on ainult vedanud, et kahe aasta eest, suurele lobitööle vaatamata tehti otsus mitte lubada Smolnõi kõrvale pilvelõhkujat, vaid ehitada nüüdisaegne dominant kaugemale linnaserva.
Paljudel juhtudel on siiski väga raske leida lahendusi, mis oleks nii pärandi huvides kui rahuldaks ka igapäevaseid vajadusi. Näiteks Panama linn vajab uut ühendusteed linnaosade vahele. Kuna tunneli rajamine on väga kallis, siis hetkel avaldatakse survet rajada vanalinna ümbritsev viadukt, mis sulgeb Vaikse ookeani ranniku vanima Euroopa tugipunkti vaated ookeanile. Samas ei paista viadukti propageerimise tagant välja mitte üksnes logistilised vajadused, vaid ka kohalike ärimeeste huvi rajada rannaribale uus elurajoon.
Just tõusva majandushuviga Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia maad on viimastel aastatel jõuliselt survestanud komiteed tegema nn pehmeid otsuseid. Poliitilise argumendina kasutatakse jätkuvalt Vana Maailma kunagise koloniaalpoliitika ebaõiglust.
Maailmapärandi nimekiri on poliitiline võimalus kehtestada end maailma pärandipoliitikas. Samas näevad paljud maad pärandikaitses ennekõike majanduslikku kapitali turismi edendamises.
Sageli jäetakse tähelepanuta mujal maailmas kogetud piiranguteta massiturismi laastav mõju nii pärandile kui ka kohalikule identiteedile. Tansaania esindaja märkis, et nende maapõue tohutu rikkus on pärandi ja kohaliku identiteedi suurim vaenlane, sest kohapeal napib tarkust, kuidas rikkusest säästlikult rõõmu tunda.
Tänavu möödub konventsiooni vastuvõtmisest 40 aastat. Pikaajaline kogemus peegeldub ka aukartust äratavas reeglite ja juhiste kogumis. Maailmapärandi nimekirja taotlus on olla mitmepalgeline ja sümboliseerida inimkonna ajaloo erinevaid nähtusi võimalikult väheste kordustega. Mitmekesise maailma allutamine ühtsetele reeglitele on seetõttu keeruline.
Üksikjuhtumi ja põhjamaise seaduskuulekuse positsioonilt vaadatuna tundub UNESCO bürokraatia sageli liiga üldsõnaline ja komitee otsused liiga ümmargused.
Bürokraatial on siiski oma eesmärk mõistlike kokkulepete ja seniste kogemuste rakendamisel ning propageerimisel. Sedasorti bürokraatiast ning otsuste tegemise protsessist kumab läbi inimkultuuri mitmekesisus ja lootus, et maailma üleilmastumise ning üheülbastumise oht on veel kaugel.