/nginx/o/2018/01/17/7492481t1h920f.jpg)
Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees ja Jõgeva endine maavanem Aivar Kokk kirjutab, et 2017. aastaks võiks Eesti maakonnad muuta maakondlikeks omavalitsusteks, kus senistest valdadest saaksid osavallad, ning luua praeguste maavalitsuste asemel regioonidesse reaalset võimu omavad riigi piirkondlikud esindused.
Sõltumata sellest, kas nimetada Eesti regionaalhalduse ümberkorraldamist haldusreformiks või riigireformiks, on vajadus muudatuste järele Eesti haldusstruktuuris muutunud üha selgemaks. Justiitsministri algatatud täiendav diskussioon sel teemal on tervitatav.
Regionaalse haldustemaatika käsitlemine on tihtipeale takerdunud küsimuse taha, kes kaotab. Olgu selleks ühendatavad väikevallad või koondatavad maavanemad, ikka tõuseb reformikava ümber toimuva arutelu keskmesse küsimus, kes peab lahkuma. Kuna aga inimloomus on kord juba selline, et keegi vabatahtlikult lahkuda ei soovi, on tulemuseks kaevikusõda, kus üksteise poole pillutakse ohtralt verbaalseid granaate. Otsustavat läbimurret ei saavuta keegi.
Muutuste käimatõmbavaks jõuks on teadmine, et vanaviisi edasi minna pole võimalik. Kui see olukord on teadvustatud, muutub ka vaidlus konstruktiivseks ja hakatakse otsima lahendusi, mitte õigustusi. Nagu näha, pole regionaalse haldustemaatikaga seni kuigi kaugele jõutud. Ju siis on vanaviisi veel võimalik hakkama saada. Ent kui kaua?
Meie omavalitsuste ja maavalitsuste süsteem on jäänud toppama eelmisse sajandisse, kuigi vahepeal on aeg kiiresti edasi läinud. Maakondades ning regioonides laiemalt on paljud asjad liikunud isevooluteed, mis paraku pole olnud tihti parim lahendus. Nii on enamik Eesti ametkondi jaganud riigi oma parema äranägemise järgi neljaks piirkonnaks ilma, et kohalikel inimestel ja võimuesindajatel oleks olnud selles osas mingit kaasarääkimisõigust. Et niinimetatud ametkondliku või hiiliva haldusreformi viljad pole alati kõige paremad, sellele viitas oma aastapäevakõnes ka president Toomas Hendrik Ilves. Samuti on haldusreformi vajadust korduvalt rõhutanud riigikontrolör, õiguskantsler, OECD. Jüri Raidla on olukorda, kus suur osa Eesti väikestest omavalitsustest ei suuda oma inimestele avalikke teenuseid kvaliteetselt osutada, nimetanud põhiseadusvastaseks.
Olevik näitab, et täna on võib-olla isegi viimane aeg keskenduda tulevikule. Mõelda sellele, kuidas korraldada Eesti regionaalne haldussüsteem selliseks, et oleks tagatud avaliku teenuse kättesaadavus, selle efektiivsus ja kestlikkus.
Maakond kui regionaalse halduskorralduse süda
Taasiseseisvumisjärgsete aastate jooksul on Eesti praegused 15 maakonda tõestanud oma elujõulisust. Maakond on määrav inimese identiteedi kujundaja ja seejuures tihtipeale palju olulisem kui omavalitsus (kindlasti mitte alati). Sestap on maakonna kui iseseisva üksuse tugevdamine vajalik.
Minu nägemus on, et maakond peaks olema Eesti uue regionaalhalduskorralduse aluseks. Koos 2017. aasta kohalike valimistega võiksid maakonnad võtta üle omavalitsuse ülesanded ja õigused. See ei tähenda, et praegused vallad kaoksid kaduvikku. Tänastest valdadest, kui nad vahepeal ei otsusta ühineda, saaksid reformi tulemusel niinimetatud osavallad.
See looks olukorra, kus üks osa otsusest langetatakse suurvalla ja teine osa osavalla tasandil, sõltuvalt sellest, kuidas on üht või teist valdkonda mõistlik korraldada. Osavalla ülesandeks peaks kindlasti jääma sotsiaalhoolekande küsimuste lahendamine, lasteaiad, algkoolid, heakord ja nii edasi. Need on teenused, mille kättesaadavus peaks olema inimesele võimalikult lähedal. Peale sotsiaaltöötaja peaks igal osavallal olema ka vallavanem, vallasekretär. Nemad oleksid lüli kohaliku elaniku ja maakonnakeskuses asuva omavalitsuse vahel. Millised ametnikud veel peaksid osavallas tööle jääma, sõltuks kohalikust eripärast ja vajadusest.
Seevastu näiteks arstiabi, põhi- ja gümnaasiumihariduse, ühistranspordi, ehitus- ja planeerimisküsimused ning mitme teise suurema valdkonna korraldamine võiks käia maakondlikul ehk suurvalla tasandil. Maakondlik kohalik omavalitsus oleks võimalik komplekteerida parimate spetsialistidega, kes teenindaksid inimesi nii maakonna keskuses kui ka korraldaksid vastuvõtte osavaldades. Kindlasti ei tohiks seada eesmärki, et uued suurvallad on täpselt tänaste maakondade piires. Siin tuleks vaadata ikka, kus on tõmbekeskused ja millised piirkonnad jäävad selle tõmbekeskuse tagalateks.
2017. aastal toimuvatel kohalike volikogude valimistel peaks jääma mandaadid seniste omavalitsuste piiridesse. See kindlustaks, et igast piirkonnast oleks esindaja volikogus. Et vallavanemale anda tugevam mandaat, võiks vallavanem olla valitud otse rahva poolt, siis ei peaks ta tõmblema poliitika tuultes. Osavallavanema määraks uus valitav volikogu, kuid sama piirkonna saadikutel peaks olema vetoõigus ka esimese kahe kandidaadi puhul. Tegu on sama süsteemiga, mida kasutati maavanema määramisel, kui vetoõigus oli kohalike omavalitsuste liidul. Riigipoolset kontrolli maakondliku omavalitsuse otsuste üle jääks tegema tänane maasekretär oma bürooga, ent maavalitsus lõpetaks praegusel kujul tegevuse, sest nende funktsioonid võtaks üle uus omavalitsus.
Praegustel maavanematel, kes ju nime poolest võiksid või peaksid olema maakonna juhid, pole tegelikult selliseid volitusi. Nad peaksid seaduse järgi tagama maakonna tasakaalustatud arengu, ent vahendeid ei ole neile selleks antud. Kohalikud omavalitsused jällegi osutavad mitmeid avalikke teenuseid, mida oleks mõistlik korraldada maakondlikult, kuid mida ühel või teisel põhjusel ei tehta. Kui ühistranspordi ja tervishoiu korraldamine on Eestis maakonnapõhine, siis samahästi võiks maakonnapõhiselt korraldada ka näiteks gümnaasiumiharidust, tee-ehitust, jäätmekäitlust.
Kuidas täpselt toimuks teenuste jagunemine maakondliku ja osaomavalitsuse vahel, sõltuks kohalikust kokkuleppest. Miks mitte panna maakondades käima omavalitsuse teenusbussid, mis regulaarselt tooks külasse vajalikud ametnikud, nii nagu täna tuuakse külasse posti- ja pangateenused.
Maavalitsuste asemele riigi regionaalsed esindused
Maakondliku omavalitsuse sünni korral lõpetaksid maavalitsused praegusel kujul oma töö ja selle poolt pakutavad teenused liiguksid valdavas osas maakondliku omavalitsuse pädevusse. See aga ei tähenda, et riik kaotaks piirkondades oma esindatuse. Vastupidi: seda peab tugevdama.
Tänase 15 maavalitsuse asemele tuleks luua riigi regionaalsed esindused eesotsas maavanemaga. Kas neid regioone on Eestis neli-viis, rohkem või vähem, tuleb riigil kiirelt otsustada. Oluline on see, et piirkonna juhil oleks reaalne võim ja õigus rääkida valitsuses kaasa piirkonna jaoks tähtsate otsuste tegemisel. Maavanemaga tuleks kooskõlastada kõik tähtsamad otsused, mida riik regioonis planeerib. See looks olukorra, kus ministeeriumid ja riigiametid peaksid oma struktuurimuutuste läbiviimisel arvestama rohkem kohalike oludega, kohaliku regioonijuhi seisukohtadega. Viis aastat peaks olema piisav aeg, et need lahendused ellu viia ja samas ka võimaldama tänastel ametnikel teha otsuseid, kuidas ja kus nad näevad ennast viie aasta pärast.
Välja pakutud lahendus ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll muudaks selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks ja mis peamine - võimaldaks ka edaspidi saada inimestel kvaliteetset avalikku teenust.