Mul on endiselt Euroopa tähelipp vardas ka argipäeviti, aga saan nüüd aru, kuidas tundis ennast pühendunud kommunist, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, kirjutab soomlaste endine europarlamendi saadik Lasse Lehtinen. Ka NL kukkus kokku vale ja enesepettuse tõttu.
Esmalt head uudised: Euroopa pole kunagi olnu nii vaba ja jõukas kui praegu. Mitte kunagi varem pole me olnud keskeltläbi nii terved, haritud ja hästi toimetulevad kui tänapäeval.
Inimesed pole siin maailmaosas kunagi varem elanud nii turvalist, võrdõiguslikku ja pikka elu.
Kõigile puudustele vaatamata on Euroopa Liit inimkonna kõige õnnestunum, laiem ja mõjukam proovitöö rahu ja heaolu hoidmiseks.
Ida-Berliinis 1974. aastal taipas ühel peol keegi, et kui meie, diplomaatilise passi omanikud, viiksime Checkpoint Charlie kaudu läände kaks tühjaks joodud Radebergeri pudelit, saaksime nende eest tagasi ühe D-marga jagu pandiraha.
Idas saaksime selle raha eest peaaegu neli täis pudelit. Ida-Saksamaa teeskles ju, et nende mark on sama palju väärt kui Lääne-Saksamaa D-mark. Tegelikult sai ühe Lääne marga eest tänaval vastu neli Ida marka.
Tegime kõrtsi laudlina peal arvutused, mille järgi oleksime saanud elu lõpuni juua tasuta õlut.
Vastuseta solidaarsus
Eesti rahvatulu on inimese kohta sama suur kui Kreekal, aga keskmine palk on madalam kui Kreeka miinimumpalk. Nii Eesti pensionid kui ka põllumajandustoetused on kolm korda väiksemad kui Kreekas. Sellest hoolimata on eestlased lubanud Kreekat aidata.
Eesti president Toomas Hendrik Ilves on teatavasti pühendunud eurooplane. Aga temalgi on raske seletada oma kodanikele, miks nõutakse distsiplineeritud majanduspoliitikat ajanud maadelt demokraatia ja ühtsuse nimel distsiplineerimatute maade aitamist.
«On aja küsimus, millal meie valijad hakkavad mässama,» kirjutas Ilves (Policy Review, 172/2012) ja lisas: «Meie riigi valitsus ja opositsioon hääletasid Euroopa Stabiilsusmehhanismi poolt, et aidata meist rikkamaid, aga raiskavaid rahvaid. Kaks kolmandikku parlamendist hääletas selle poolt. Aga pange tähele: 75 protsenti meie rahvast oli vastu.»
Euroopa nõupidamistel nõutakse kiireid kosmeetilisi parandusi, aga alustalasid puudutavaid uuendusi lükatakse edasi. Garantiisid nõudvat Soomet peetakse paadikõigutajaks. Siiski ei annaks ühegi kriisiriigi pankur laenu ilma mingisugust tagatist nõudmata.
Soome liin meenutab enam-vähem seda, millest Euroopas on karjuv puudus – nimelt moraalset joont. Rahandusminister Jutta Urpilainen jääb Euroopa Liidu ajalukku samasuguse sitkusega nagu omal ajal peaminister Margaret Thatcher, kes vehkis käekotiga ning nõudis «oma raha tagasi».
Soome panganduskriis lahendati kakskümmend aastat tagasi õnnetul viisil. Eelarverahaga päästeti viletsad hoiupangad ning aeti sellega kümned tuhanded väikesed ja keskmised ettevõtted pankrotti ja tuhanded ettevõtjad aastakümneteks võlaorjusesse.
Vahemere maades on olnud samasugune kiusatus päästa pangad ja pangajuhid, aga jätta inimene tänavalt kannatama.
Vaja on usupuhastust
Kui olin Euroopa Parlamendi liige, kulges suurtes küsimustes eraldusjoon ida ja lääne vahel. Läände reisinud poolakast torumeest nähti vanades liikmesriikides ohuna saavutatud heaolule.
Nüüd on eraldusjoon põhja ja lõuna vahel. Tasub tähele panna, et kõik praegu raskustes olevad riigid asuvad korruptsioonivõrdluses viletsamal positsioonil kui maksjateks kutsutud Soome, Eesti, Saksamaa, Holland, Austria ja Prantsusmaa.
Ebaausus ei puuduta mõistagi üksnes Lõuna-Euroopat. Londoni City kuritegelikku mängu LIBORiga uurib politsei. Pankade stressitestid on kogu Euroopas toiminud sama hästi kui patareideta alkomeetrid.
Martin Luther oli paavsti kiriku ustav teener, kes kritiseeris indulgentsidega kaubitsemist ja hurjutas ahneid paavste, kardinale ja preestreid. Teda kutsutakse usupuhastajaks seepärast, et ta tahtis, et kirik järgiks piibli õpetusi.
Euroopa vajab usupuhastust. Euroopa peab lõpuks ometi hakkama järgima omaenda reegleid.
Eurousk pannakse proovile
Euroskeptikutel on olnud solvav komme võrrelda meie majandusliitu kunagise Nõukogude Liiduga. Selle põhjal, mida me nüüd teame, polegi võrdlus vist nii väga vale. Isegi rahaliidu asutajad on rikkunud omaenda reegleid, Saksamaa ja Prantsusmaa esimestena.
Kuuleme, kuidas José Manuel Barroso nõuab tava järgides «tugevamat pühendumist Euroopale». Sama hääletooniga kinnitati omal ajal NLKP pleenumitel, et plaanikomitee järgmise viisaastaku plaan on hiigelhüpe maapealse paradiisi poole.
Soomes ollakse liitriigi vastu. Siiski tõusevad käed, kui mõnel õhtusel koosviibimisel küsida, kas meil peaks olema riikideülene sõltumatu kriminaalpolitsei. Sama juhtub, kui küsin, kas Euroopas peaks olema ühine pankade järelevalve. Mitmed muudki asjad, mida kodanikud tõepoolest toetavad, viivad meid liitriigi poole.
Praegu oleme veel kaugel liitriigist, tõelisest Euroopa Unioonist. Siiani elame sibulaga sarnanevas mitmekihilises majandusliidus, mingisuguses The European Onionis (e.k Euroopa Sibuliit). Sibulat koorides kipuvad pisarad silma tulema.
Olen uskunud ja usun endiselt eurooplaste koostöösse. Mul on endiselt tähelipp vardas ka argipäeviti. Soome peab püsima eurotsoonis ja kaitsma eurot, sest meil on sellest ka edaspidi kasu.
Arvan, et saan nüüd aru, kuidas tundis ennast pühendunud kommunist, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema. Ka see kukkus kokku vale ja enesepettuse tõttu.
Lasse Lehtinen on Soome poliitik, ajakirjanik ja kirjanik. 1972–1983 oli ta Eduskunna saadik (sotsiaaldemokraat) ning 2004–2009 europarlamendi saadik. 1999–2005 juhtis Lehtinen soomlaste versiooni mälumängusaatest «Kes tahab saada miljonäriks?».
Artikkel ilmus eelmisel laupäeval ajalehes Iltasanomat. Postimees avaldab selle autori loal.