Sügisel avaldas ajakiri Foreign Policy ennustuse, et paljud hakkavad George W. Bushi taga igatsema. Nüüd ilmselt mõnigi igatsebki. Bushi ja tema välisministrit Condoleezza Rice’i. Sest viimase järglane Hillary Clinton on sel nädalal suuresti lahti öelnud eelkäija rangest joonest Venemaaga (väites seejuures, et ta seda ei tee).
Bushile tähendas «I» Iraaki. Mis paljude üllatuseks sai (vähemalt praeguseks) üpris õnneliku lõpu. Ja andis seal osalenutele määratu toetuse. Kindlalt nägi Gruusia augustis, et USA ei loopinud sõnu, vaid võitles nende eest nagu sai.
Barack Obamale tähistab «A» Afganistani. Kas meie või siis grusiinide värskeil andmeil alla paarisaja sõduri jääv panus ikka loeb sama palju kui Venemaa võimalik määratult suurem toetus?
Kas Moskvale mõjub piisavalt heidutavalt naeratava Clintoni väide, et USA ei jäta seniseid liitlasi. Ega Clinton edasiliikumistuhinas unusta, et seni pole venelased üheski vaidlusküsimuses vastu tulnud?