Filosoofiadoktor Eduard Tinn kirjutab, et Karl Marxi kaela ei saa ajada stalinistide või Aasia türannide hirmutegusid. Marxi tuleb käsitleda 19. sajandi Euroopa kontekstis ja Euroopas tõi Marxi ideede järgimine 20. sajandil kaasa heaoluühiskonna.
Eduard Tinn: Marx polnud valeprohvet
18. juuli 2012, 17:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauri Vahtre kirjutas efektse artikli (PM 11.07). Juba ainuüksi konstateering, et «Marx sigitas Hitleri», väärib tähelepanu. Rääkides tänapäeval kommunismi kuritegudest, oleks ju suurepärane nokauteerida Karl Marx – mees, kes, nagu ka Vahtre viitab, troonib aastatuhande suurimate mõtlejate seas. 1999. aastal korraldatud BBC Newsi küsitlus on ta asetanud lausa esikohale. Lauri Vahtre on julge mees, tema otsustas lüüa Marxi. Aga need, kes läänes aastatuhande inimesi valivad, pole ka päris lollid. Vaevalt nad kurjategijat austaksid.
Asi ongi selles, et Marx on humanist. Karl Marx (1818–1883) oli filosoof ja majandusteadlane, kes üritas eri maade töölisi ühte ühendusse liita (I Internatsionaal).
Marx oli üles kasvanud saksa filosoofia baasil (minu jaoks on sakslased maailma parimad filosoofid), ta oli euroopaliku isikulise kultuuri esindaja – paljuütlev on juba «Kommunistliku partei manifesti» moto: «Igaühe vaba areng on kõigi vaba arengu tingimuseks.» Uurides oma aja kapitalismi, tuli Marx järeldusele, et viimane on ülimalt efektiivne ja suuri rikkusi loov majandussüsteem.
Isegi Vahtre mainitud «Kommunistliku partei manifestist» võime leida Marxi ja Engelsi kiidulaulu kapitalismile. Marxi suurt panust 19. sajandi kapitalistliku majandussüsteemi uurimisel ei eita tänapäeval ükski majandusteadlane.
Marx märkas sedagi, et kapitalismi tingimustes toimub efektiivne tootmine tootmise enese pärast. Nii on vabaturu džinn välja lastud, stiihia võtab võimust ja inimene lakkab olemast protsessi peremees. Marxi euroopalikkus seisneb selles, et tema arusaamist mööda peaks teadvus, mõistus juhtima protsessi ja olema peremees (nii nagu tõelise mehe mõistus peab juhtima tema instinkte ja emotsioone).
Marxi arvates polnud kapitalism ideaalne majandusmudel. Sellele pidi ajalooliselt järgnema kommunistlik mudel, kus peremeheks pidigi saama inimene ise.
Kommunism pidi olema kõrgemat tüüpi ühiskonnakorraldus ka eetilises mõttes. Oli ju 19. sajandi kapitalistlik tegelikkus räme ja käärid rikaste ja vaeste vahel ülisuured. Siin tuligi Marx lagedale oma utoopiaga ja klassivõitluse idee on selles olulisel kohal.
Ühinema peavad need, kes on ühiskondlikus hierarhias kõige madalamal astmel – proletaarlased. Proletaarlased peavad ühinema, haarama revolutsioonilisel teel (revolutsioon võib olla ka vägivallatu) võimu ja looma siis klassideta ühiskonna, see tähendab, vabastama kõik inimesed. Inimesed peavad olema võrdsed mitte ainult de jure, vaid olema võrdsed ja vabad ka tegelikult. Utoopia? Jah, aga üllas, humanistlik utoopia.
Vahtre leiab, et «Kommunistliku partei manifest» on «üleskutse teatud liiki inimeste hävitamiseks». Ei, Marx, erinevalt Hitlerist, ei kutsu üles inimesi hävitama, Marxi teooria räägib selgelt võimu ülevõtmisest, mitte tapmisest.
Nüüd jõuame aga kõige olulisema juurde: Marxi utoopiat (kommunismi) on võimalik ellu viia ainult neis riikides, kus on olemas korralik kapitalism ja töölisklass. Need riigid on USA, Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa.
Kui vene revolutsioonilised demokraadid tahtsid vene külakogukonnast teha otsehüppe sotsialismi, mis pidi olema kommunismi esimene staadium, jättes jubeda kapitalismi vahele, siis naeris Marx nad välja. Marxi kommunismiõpetus rääkis nimelt lääne ühiskonnast.
Ent mis juhtus edasi? Habemes Marxi ja Engelsi portreed liikusid 20. sajandil ida poole. Kommunistlike ideaalide kodumaaks sai Venemaa, kus proletaarlasi oli alla viie protsendi, aga ka Hiina, Korea, Kambodža. Autentsel eurooplasel Marxil, kes suri 1883. aastal, oli nende veriste epigoonidega ülimalt vähe pistmist. Kas kuskil keegi rääkis kas või «igaühe vabast arengust»?
Klassivõitluse idee aga rebiti välja Marxi-aegsest ajaloolisest kontekstist ja võeti ida pool tõepoolest kasutusele tema primitiivses variandis, selleks, et tappa kümneid miljoneid inimesi.
Kas Marx kannab nende ohvrite pärast vastutust? Arvan, et ei. Nagu Nietzsche ei kanna vastutust selle eest, kuidas mõnda tema mõtet interpreteerisid fašistid. Ega filosoofile saa keelata mõtete ja kontseptsioonide genereerimist.
Vaatame, kuidas funktsioneeris Marxi pärand läänes. Veel 19. sajandil loodi vasakpoolsed parteid, mis jätkasid Marxi pürgimusi ideaalsema ühiskonnakorra poole. Sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide jaoks jäi oluliseks Marxi idee võimule pürgimisest. Ja võimule ka pürgiti, eeskätt reformistlikul parlamentaarsel teel. Tänapäeval ongi Euroopas kord võimul parempoolsed, siis jälle vasakpoolsed.
Vasakpoolsete roll oli ajalooliselt tähelepanuväärne. Nemad võitlesid palgatööliste õiguste ja edumeelsete reformide eest ning 20. sajandi kapitalism polnud enam võrreldav 19. sajandi, Marxi-aegse kapitalismiga, see oli muutunud inimnäoliseks, see oli muutunud heaoluühiskonnaks.
Vahtre jutt, et vasakpoolsed on ka tänapäeval marksistliku vägivalla jüngrid, on imelik, sest Rootsi sotsiaaldemokraadid või Prantsuse sotsialistid on pigem järeleandlikud paipoisid, pehmete väärtuste nõudjad.
Marxi sotsialistlikud ideed ei paisanud kõrvale kapitalistlikku mudelit, need integreerusid tänu tema järgijatele praegusaegsesse ühiskonda ja aitasid seda parandada.
Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu: Marx polnud kapitalismi hauakaevaja, vaid paljuski tema päästja. Seega ei oksendatud marksismi välja kui «halvaksläinud kotletti», nagu tahab sisendada Vahtre. Veel pärast esimest maailmasõda ehitasid Inglise leiboristid oma programmdokumentide järgi sotsialismi.
Marxi idee klassivõitlusest töötas siis, kui rikaste ja vaeste vahel olid üliteravad vastuolud nagu 19. sajandil Euroopas. Kui vastuolud vähenesid ja kapitalism muutus heaoluühiskonnaks nagu 20. sajandi teisel poolel, siis jooksid jutud klassivõitlusest liiva. Muidugi ei saa välistada, et 21. sajandi globaalsed pinged ja vastuolud kergitavad uuesti siin-seal vana ideed klassivõitluse vajalikkusest.
See, et Vahtre tahab Kambodža ja Hiina võimude või stalinismi kuriteod Marxi kaela riputada, on pehmelt öeldes odav propagandatrikk.
Tõsi, see propagandatrikk võib vähem haritud publiku ja noorte hulgas läbi minna, sest meie, eestlased, ju kannatasime kommunistide tõttu, meid on küüditatud. Tegelikult kannatasime aga Vene bolševismi ja konkreetselt stalinistide pärast.
Aga kes viitsib tänapäeval teha vahet humanistist kabinetiõpetlase Marxi, mafioosode liidri Lenini, kurjategija Stalini või Aasia türannide Mao ja Pol Poti vahel – ühed kommunistid kõik. Lääne eurooplased on selles küsimuses intelligentsemad, nad hindavad Marxi kui suurt Euroopa mõtlejat, kelle ideed on rikastanud läänt ning kasuks tulnud sealsetele ühiskondadele.
Mis puutub aga Marxi ideede levikusse idas, siis see on kahetsusväärne müüt. Marxi nime kasutades teostati seal asiaatlikku despotismi. Mingit sotsialismi selle termini marksistlikus tähenduses pole NSV Liidus ega mujal maailmas kunagi olnud. Kõik see oli vaid sõnade tasemel.
Vahtre ratsarünnak Marxi ei kõiguta. Küll aga tõstatas Vahtre ühe tõsise teema – «poliitkorrektsusest hullunud» lääs. Ma formuleeriks asja veelgi teravamalt. Mulle teeb muret lääneeurooplaste kapitulatsioon keskaegsete islami usujüngrite ees.
Seda just nimelt põhjusel, et ELis valitseb ärikate väärtusorientatsioon. Kaupade, teenuste ja inimeste vabast liikumisest on vähe, et seista tugeva Euroopa eest. Ärikate loogika järgi tuleks ka Türgi, mis pole mentaliteedilt mingi Euroopa, võtta ELi, sest turg ju laieneb, saab rohkem osta ja müüa. Tänapäeva Euroopa ärikate väärtused on loomulikult ka osa euroopalikest väärtustest, aga ainult üks osa.
Euroopalike väärtuste selgroog peaks püsima ikkagi antiikaja, kristliku etapi, renessansi, valgustuse ja uuema aja humanismi pärandil. Kui Hispaania jalgpalliklubid müüvad oma kristlikud sümbolid šeikidele, kui tänapäeva Euroopa parem-, aga eriti vasakpoolsed lasevad endale pähe istuda uusbarbarlikel massidel ja lobisevad mingist absoluutsest tolerantsusest kõigi suhtes, siis on see sügav kriisiseisund.
Loomulikult on käes kriis, kui ei toetuta enam omaenda aastatuhandete jooksul loodud põhiväärtustele, kui kaduma on läinud au ja väärikuse mõiste ja kõik on ainult müügiks. Euroopa kultuuris on sisuliselt olemas kõik vajalik, et edasi minna, see on hindamatu varamu, allikas, millest võib juua ikka ja jälle, ning pole vaja seda allikat solkida mingi multikultiga.
Marx arvas, et kapitalism pole ideaalmudel. Ilma inimeses oleva ahnuseta on kapitalistlik mudel mõeldamatu. Isiklik kasu on liikumapanev majandusjõud. Aga me saame vist aru, et ka inimeses olevat eneseohverdust, altruismi, ligimesearmastust, üllust jne võiks elus märksa rohkem olla.
Meil on kuhu edasi areneda ja unistusi, aga ka utoopiaid inimväärikamast tegelikkusest, ei saa keegi keelata.
Vahtre järgi tuleb välja, et tänapäeva Euroopa kultuurikriisis on süüdi Marx kui valeprohvet. Minu arust on süüdi tänapäeva Euroopa võimueliit, kes mõtleb ärikate kombel kitsalt ja printsiibitult. Aatelised inimesed on Euroopa liidrite hulgast kadunud. Ainult rahaga ei saa asju korda – uusbarbaritest usufanaatikud oma šariaadiga on äraostmatud ja mingit tolerantsust nende suhtes eurooplastel olema ei pea.