Juuli alguses tekitas Suurbritannias palju ärevust majandusajakirjanik Paul Mansoni artikkel The Guardianis, kus ta väitis, et aastal 2012 ülikooli lõpetanud noored on esimene põlvkond pärast Teist maailmasõda, kes elavad tõenäoliselt oma elu vaesemalt kui nende vanemad. Suurbritannias võib leida juba massiliselt kõrgharitud baristasid ja ettekandjaid.
Peale selle on noortel kaelas kümnete tuhandete naelade suurused õppelaenud, mille tagasimaksmine ettekandjapalgaga võtab aastakümneid. Mansoni arvates on see masendav, minu arvates motiveeriv.
Peaaegu taasiseseisvumisest saati on Eesti majandus vaikselt kasvanud ja jõudis vahepeal suisa buumini välja. Sel ajal on sirgunud üles ka terve põlvkond noori (minagi kuulun nende sekka), kes elasid teadmises, et igasugune kõrgharidus ehk paber tagab helge tuleviku. Igale poole oli vaja tööle noori ja haritud inimesi.
See muutis noored mugavaks. Ülikoolis õpiti üha vähem ja vähem, pigem vaadati, kuidas paber kuidagi kätte saada ja võimalikult kiiresti heale töökohale edasi liikuda. Osta auto, korter ja koer.
Siis tuli majanduskriis, mis raputas kogu ühiskonna, aga eriti nende helges majanduskasvus sirgunud noorte maailmapildi korralikult segamini. Võimalus, et juba kõrghariduse omandamise ajal, isegi kooli lõpus ei pakuta sulle tööd, ei olnud paljudel peast läbigi käinud. Nüüd näevad bakalaureuseõppe lõpetanud, et neid ei oodata tööturule ja neil ei jää üle muud kui välismaale pageda ja/või edasi õppida.
Aga ega välismaalgi enam pudrumägesid ole. Eesti noored hakkavad viimaks taas aru saama, et töö leidmiseks ja kuhugi jõudmiseks on vaja vaeva näha. Selleks on vaja omandada hea haridus, kogemused ja teadmised ning ainuüksi paberiga pole enam midagi teha.
Tuleb ise leida võimalusi, kuidas saada tutvusi ja kogemust − tuleb teha tasuta või väga odavat tööd vabatahtlikuna või praktikal. See aitab noortel leida motivatsiooni ennast üha rohkem täiendada ja üles töötada. See annab ühiskonnale uuesti need «näljased ja usinad noored», kelle rakendamisest teatas eelmisel nädalal ka Äripäev.
Pealegi motiveerivad raskused noori mõtlema ise välja viise, kuidas endale leib lauale teenida. Sealsamas saareriigis, kus tudengid lähevad massiliselt tööle kohvikutesse, otsustasid kaks noormeest eelmise aasta oktoobrikuus hakata hoopis oma nägu reklaampinnana välja rentima.
Poole aastaga teenisid nad kahe peale 36 000 eurot. Eesti vajab juba ammu uusi ja värskeid ideid, nii äris kui ka ühiskonnas laiemalt. Ma usun, et just nimelt taas näljased ja usinad noored need ka õige pea välja mõtlevad.