Enam tähelepanu elukvaliteedile
Juhtkiri: kvaliteedimärk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaid kasvas Eesti majandus mühinal ja areng oli kõigile silmaga näha. Üllataval kombel pole eluolu paranemine kuigivõrd kergitanud Eesti inimeste elukvaliteeti, mis on kehvem kui enamikul eurooplastel. Selgub, et eestlane pole rahul oma isikliku turvalisusega ning peab oma tervist ja majandusolukorda kehvaks. Veel hullem on vaid lätlastel ja slovakkidel.
Kiita pole ka ühiskonna kvaliteet. Vahepealne hoogne ettevõtluse areng ja palgakasv ei ole muutnud Eesti ühiskonda sugugi kvaliteetseks. Nii näitab jälle statistika, et suhteline vaesus, sotsiaalkulude väike osa ja vähene turvalisus on märksõnad, mis lükkavad Eesti koos Lätiga Euroopa pingerea lõppu.
Järgmisel nädalal avalikkuse ette jõudev inimarengu aruanne tõdeb, et Eesti saaks elukvaliteeti parandada, kui suurendaks tööhõivevõimalusi, juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, tõstaks ühiskonna turvalisuse taset, pakuks sotsiaalset kaitset, vähendaks piirkondade mahajäämust jne.
Praegusel säästuajal ajavad need ettepanekud pigem naerma. Kui seda ei peetud tähtsaks ajal, kui raha laekus oodatust rohkem, siis mida võib oodata nüüd? Pigem on karta tööpuuduse ja kuritegevuse kasvu ning sotsiaalse kaitse vähenemist. Ääremaadel kaovad poed, postkontorid ja bussiliiklus.
Kui tööta jääd, võid kaotada nii kodu, tervise kui perekonna. Olgu kui tahes uhked elamud ja autod, usaldust ja turvalisust paljude inimeste elus pole.
Heaks eluks on tähtis ka rahulolu perekonnaelu ja sõbrasuhetega. Oluline on ka see, millisena tajub inimene oma positsiooni ühiskonnas, kas ta tunneb ennast ellu kaasatuna või hoopis tõrjutuna.
Kõige madalama elukvaliteediga inimeste hulka kuulub Eestis üle kolmandiku kõigist pensionäridest, kellest omakorda enamik on naised. Ka suur osa neist inimestest, kelle majanduslik heaolu paranes ühes taktis parimatega, tundis end ometi sotsiaalselt tõrjutuna ning polnud rahul isikliku turvalisusega. Nende hulgas oli venelasi märksa rohkem kui eestlasi.
Küsimus on, kas võtame selliseid erinevusi kui midagi paratamatut ja muudetamatut või mitte. Vaevalt et tahame tulevikus elada Eestis, kus mõni ühiskonnagrupp ennast hästi ei tunne. Pigem sooviksime, et kõik saaksid end tunda igati kaasatud ühiskonnaliikmetena.
Seega vajaks just praegu arutamist, kas uus majandustõus peaks toimuma sama hapral pinnal kui eelmine või tuleks panustada senisest enam elukvaliteeti. Seda selleks, et järgmiste mõõnade ajal ei tuleks maksta heaolu eest taas tervise, kodu ja suhetega.