Usalduse ehitamine rahva ja võimu vahel ei saa sündida ükskõiksusest
Juhtkiri: kes tegi? Ise tegi
10. juuli 2012, 11:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa elanike seas valitsev usaldamatus sealsete võimuinstantside ja neilt tuleva informatsiooni suhtes on küll kahetsusväärne, kuid mõneti ka paratamatu reaktsioon varem kogetule. Vene võimud ise endale aastaid seda hauda kaevanud ja loota, et suhtumine kiiresti muutub, oleks naiivne.
Nõukogude ajast külge harjunud ja ka uude, Vene moodi demokraatlikku riigikorda kaasa võetud mentaliteet, et toimunud katastroofidest ei teavitata avalikkust piisavalt, vaid antakse infot hilinemisega ja väikeste annuste kaupa, näib kandvat endiselt arusaama, et riigis toimuv ei ole selle kodanike asi.
Viimaste aastate jooksul Venemaal igasuviseks muutunud rohkete inimohvritega õnnetuste ajal meenutatakse üht ehk kõige problemaatilisemat näidet sellisest arusaamast. Kõigil on meeles 1986. aastal aset leidnud Tšernobõli katastroof, kus isegi sellest, et õnnetus ülepea aset leidis, anti avalikkusele teada kolm päeva hiljem, rääkimata sellest, et see informatsioon oleks olnud ammendav. Sama kordus nii pärast tuumaallveelaeva Kurski uppumist 2000. aastal kui ka 2010. aasta metsapõlengute ajal.
Ehkki reedel Venemaa lõunaosas Krasnodari krais 171 inimese surma ning 19 000 kodu ja varanduse kaotanuga päädinud üleujutused tõid, ehk veidi ka Moskva meeleavalduste tulemusena, õnnetuspaigale ka Putini, on sellest kaugelt vähe, et usaldust riigivõimu vastu taastada. Krõmski kohalike elanike umbusk on läinud nii suureks, et räägitakse juba võimalusest, et nii suure hukkunute arvuga õnnetuses oli oma osa Neberdžai jõe veehoidlal, millest vesi linnakese peale lasti, et vältida üleujutusi strateegiliselt tähtsas Novorossiiskis.
Selliste kuulujuttude sünnis on suur osa teadmatusel. Kui inimesed ei saa piisavalt kiiresti vajalikku informatsiooni toimunu kohta, sünnitab see paratamatult kuulujutte ja need võivad olla hullemad kui mis tahes tõde. Niisiis peaks kiire ja adekvaatse info jagamine olema võimude endi huvides. Et seda aga siiski ei tehta, näitab, et rahva arvamus võimudele suurt korda ei lähe.
Nagu nentis katastroofi kohapeal kajastamas käinud ajakirjanik Oleg Kašin, saab kõik just kui lahenduse: Krõmski tehakse korda, kannatanutele makstakse kompensatsiooni, surnud maetakse. Kuid see ei tee lõppu usalduskriisile.
Kuidas usaldus rahva ja võimu vahel üles ehitada, kui üks pool ei paista olevat sellest huvitatud, on juba raskem küsimus. Tuntud Vene poliitikaanalüütiku Lilia Ševtsova hinnangul valitseb Venemaal täielik ükskõiksus tavakodaniku suhtes ning see on juba sisse kirjutatud Putini üles ehitatud riigimudelisse.