Mihkel Mutt: rahvusvaheline õnnepäev

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt tõdeb, et Euroopas ei julge mitte keegi võimul olijaist öelda oma rahvale tõtt, mis kõlaks: õnnelik võib olla ka natuke teistmoodi elades.

ÜRO peaassamblee võttis 28. juunil ühehäälselt vastu resolutsiooni, millega muu hulgas kuulutati iga aasta 20. märts rahvusvaheliseks õnnepäevaks. Sel puhul öeldi, et õnne poole püüdlemine on inimese peasiht, ja kutsuti liikmesriike üles seda päeva asjakohasel moel tähistama, kaasa arvatud hariduslike ja avalikkuse teadlikkust tõstvate üritustega.

Selle taga oli Bhutani diplomaatiline algatus ja PR-kampaania. Nimelt mõõdab see riik oma arengut juba 40 aastat nn õnneindeksiga (Gross National Happiness). Esimese hooga võiksime öelda, et see on budistlik maa, kus hingeväärtused tavakohaselt tähtsal kohal, liiati pole materiaalne elatustase kuigi kõrge. Ja ÜRO on teadagi kirju seltskond, kus ülekaalus arengumaad. Siiski tundub, et praegu haakub säärase päeva kehtestamine mingite üldisemate ja paisuvate suundumustega.

Õnne avaram käsitlus hõlmab vähemalt kaht olulist vaatenurka. Esiteks: õnn pole üksnes rahas, asjades ja elumugavustes, vaid ka vaimses elus, peresuhetes, harmoonias keskkonnaga jne. Teiseks (esimesest johtuvalt): õnn pole üksnes objektiivne, vaid ka subjektiivne, õnnelik tuleb osata olla.

Õnne avaram käsitlus pole lääneski kunagi kadunud (religioon on seda pidevalt rõhutanud), aga see on industrialiseerimisajastust alates olnud suhteliselt tagaplaanil, eriti pärast massitarbimise ja heaoluühiskonna teket. Nüüd on avaram käsitlus kunstnike, hipide, «roheliste» jt subkultuuride käest kõrgematele poodiumidele jõudmas. Näiteks tegi sellekohaseid osundusi ühes oma eelmise kuu kõnes Ühendkuningriigi peaminister.

Siin on muidugi tohutult agasid. Kõigepealt mittemateriaalse õnne(tunde) subjektiivsus. Alati varitseb oht, et vastavaid teooriaid propageerib keegi enda huvides. Näiteks meeldivad need diktaatoritele, liiati kui riigi elatustase on madal. See annaks neile õigustuse oma alamate ajusid pesta, et tegelikult elavad nood väga hästi.

Ja pole võimatu, et mõnda aega tagasi arvas suur osa põhjakorealasi, et nad ongi õnnelikemad inimesed maa peal. Nad hakkasid selles kahtlema, kui informatsioon elust mujal maailmas hakkas nendeni jõudma. Võiks küsida, kas poleks humaansem lasta kedagi tema viletsusõnne kookonis edasi oleskleda, selmet avada tema silmad olukorra tegeliku armetuse suhtes.

Seoses sellega tundubki, et subjektiivset õnnetunnet ei saa pidada õnne ainsaks komponendiks. Sellele peavad kindlasti lisanduma objektiivsemad ja püsivamad, nagu eluea pikkus, võimalus saada haridust ja arstiabi, söögilaua mitmekesisus ja mitmed muud näitajad, mis otseselt ei pruugi õnne tuua, ent rajavad selleks soodsa vundamendi.

(Ka meil oli nõukaajal rõõm näiteks tükist heast vorstist suhteliselt suurem kui see, mida saame praegu hüpermarketis ostukorvi head-paremat täis ladudes. Aga minu arvates on sellise võrdluse toomine ebamoraalne, selles on meie endi «põhjakorea moment». Armetust ei tohi kiita, põhimõttel, et võiks veel hullem olla.)

Eelnenust tähtsam on teine aspekt. On öeldud, et kui Hiina ja kogu arengumaailm hakkaksid tarbima sama intensiivselt kui lääs, siis tuleks ökokatastroof. Järelikult peavad inimesed end piirama. Aga õnne ei tohi ometi vähemaks jääda! Inimesed peaksid õppima olema õnnelikud ka vähem tarbides. Ja seda võiks neile õpetada.

Ainult kui seda õpetab lääs, siis see väga ei veena, sest meenutaks vanaduses patuelust pöördunut, kes hakkab noortelt karskust nõudma. Eriti vähe veenab see siis, kui «vana patune» ei saa enda piiramisega kuidagi hakkama.

Just selles valguses tuleks näha ka viimast ELi tippkohtumist. Masendus tuleb peale. Tegelikult lükati ju jälle kõike edasi. Mõned riigid said moraalseid võite (kui lugeda üksnes Itaalia päevalehtede pealkirju seoses Saksamaa «nurka surumisega»), mõned riigipead oma võimuaja pikendust, aga tervikuna ei muutunud midagi.

Börsiindeksid läksid küll üles ning Itaalia, Hispaania jt laenuprotsendid langesid natuke pikemaks ajaks kui tavaliselt pärast mõnd «värskendavat» uudist. Aga on selge, et see ei kesta kaua.

Piiratud laenukassadega nihverdamine ei muuda peamist. Selleks pole niivõrd (või vähemasti mitte üksnes) majanduskasvu tekitamine, kuivõrd just inimeste ellusuhtumise muu­t(u)mine Aga mitte keegi võimul olijaist ei julge neis maades öelda oma rahvale tõtt, mis praeguse teema seisukohast kõlaks: õnnelik võib olla ka natuke teistmoodi elades.

Lõpuks üldisem mõlgutus. Mis mõtet on korrutada kõikidele, et neil on õigus kõigele, kui abinõusid nende rahuldamiseks ei ole kätte näidatud ning on ka selge, et vahendeid selleks ei piisa?

Mis mõtet on inimestel luua endale harjumusi, mida pole võimalik ühel hetkel enam rahuldada – vähemalt suuremal osal mitte? Siis kujuneb elu nende inimeste jaoks ju rahulolematuse ja piinade allikaks.

Võtame lihtsaima näite – ühistranspordi. Miks ei saa see peaaegu kusagil heaoluühiskonnas suurejoonelisemalt jalgu alla, miks inimesed on valmis tunde autodega ummikutes veetma?

Selle taga pole niivõrd prestiiž, isegi mitte mugavus, vaid endale sisse juurutatud privaatsusvajadus. Selle tagajärjel inimene ei talu (või kujutleb, et ei talu) enam oma kaasinimese lähedust ega lõhna.

Eesti ei peaks tegema mehaaniliselt läbi kõike seda, mida on teinud need riigid, kes ammu enne meid pihta hakkasid, eriti neid asju mitte, millest nood maad nüüd ise loobuda tahaksid.

Aga neil on see raskem, sest nad on oma harjumuste küüsis (ma ei mõtle tingimata autosid).

Kunagi öeldi, et Mongoolia jättis kapitalismi vahele, hüpates feodalismist sotsialismi. See oli anekdoot. Aga mõnda asja on tõesti võimalik vahele jätta. Aafrika on jätnud vahele traadiga telefoni staadiumi, meie ise jätsime vahele tšekiraamatuga maksmise.

Need on olmetehnilised näited. Aga nad võiksid juhtida meie mõtteid ka õnnevõimaluste mitmekesisusele.