Eesti Üliõpilaskondade Liidu sotsiaalpoliitika nõuniku Marleen Pedjasaare sõnul on õppetoetuse eesmärk, et tudeng saaks pühenduda õpingutele. Just seetõttu ei saa olla nõus õppetoetuste eelnõus pakutud summaga.
Marleen Pedjasaar: miks tudeng rahul pole?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siim Kallas kirjutas Maalehe artiklis «Magavale noorele ei jookse isegi hiir suhu» (28.06), kuidas üliõpilasorganisatsioonide avaldused ajavad tal südame pahaks. Lisaks väitis Kallas, et see tunne, kui sinu eest keegi ei hoolitse, on erutav ning innustav kogemus. Riskides härra Kallast iiveldama ajada, tahan natuke kirjutada meie muutuvast õppetoetuste süsteemist ja sellest, miks tudengid kõigega päris rahul olla ei saa ega tohi. Ehk selgub ka, miks päevast päeva makaronide söömine ei pruugi olla nii erutav kogemus, kui poliitikutele tundub.
Sügise alguses jõuab riigikogu suurde saali õppetoetuste eelnõu, mida hoolimata õpilas- ja üliõpilasorganisatsioonide vastuseisust otsustati vaadata eraldi nüüdseks juba vastu võetud uuest ülikooliseadusest. Seniste saavutuspõhiste toetuste asemel hakkavad kehtima vajaduspõhised toetused, mille summaks on määratud 135 eurot. Toetust on õigus taotleda kõigil täiskoormusel õppivatel tudengitel, kelle keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb allapoole suhtelist vaesuspiiri ehk on väiksem kui 278 eurot.
Ilmselgelt 135 eurost kuus ei piisa, et praeguses Eesti vabariigis inimväärselt ära elada. Samuti nagu ei piisa 9,59-eurosest lapsetoetusest või paljudest muudest sotsiaaltoetustest, millele ministeerium on viidanud, põhjendamaks, et 135 eurot on enam kui küll.
Teine veidi alatu retoorika on vastandada üliõpilaste soove näiteks õpetajate palgatõusuga. Nii korralik vajaduspõhine õppetoetus tudengile kui ka väärikas palk õpetajale on olulised teemad ega välista teineteist. Haridussüsteem vajabki edukaks toimimiseks investeeringuid. Paraku on betooni investeerimine sageli prioriteetsem kui inimkapitali arendamine, sest esimese puhul on tulemused kohe paista ja saab vajaduse korral templi „Tehtud!“ peale lüüa.
Kui tahame paista silma uuenduslikkusega, on oluline maksimaalselt rakendada kõigi inimeste potentsiaali ja välistada olukorrad, kus kellelgi jääb haridus omandamata kehva majandusliku seisu tõttu. 2008. aastal läbi viidud Eurostudenti uuringu järgi jääb Eesti kõrgharidusele ligipääsu osas Euroopa keskmiste sekka, olles sarnane Itaalia, Tšehhi ning Slovakkiaga, kuid halvema sotsiaalmajandusliku taustaga noortel on märkimisväärselt väiksem tõenäosus kõrghariduse omandamiseni jõuda kui jõukamast perest pärit noortel.
Õppetoetuse eesmärk on, et tudeng saaks pühenduda õpingutele. Just seetõttu ei saa Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) olla nõus pakutud summaga – 135 eurot kuus pole kindlasti piisav, et hoida tudengeid tööle minemast. Enda ära elatamiseks tuleb paratamatult käia ka tööl (juba mainitud Eurostudenti uuringu kohaselt töötab Eestis täiskoormusel õppivatest tudengitest täiskohaga suisa 51 protsenti, mis on Euroopa kontekstis suur protsent), väga sageli erialale mittevastaval tööl.
Öised vahetused ettekandjana ei aita kuidagi kaasa kõrghariduse omandamise kvaliteedile. Kindlasti on tudengeid, kes suudavad väga hästi teha mõlemat – käia tööl ja koolis, ning ilmselt keegi ei kahtle, et Siim Kallas sai kõigega hakkama (nagu ta oma artiklis kinnitab), kuid riik ei tohiks noort panna sundolukorda, kus tal on küll tahtmist õpingutele pühenduda, kuid vajadus samal ajal täiskohaga töötada ei võimalda endast maksimumi anda.
Kõik erialad pole võrdse koormusega ning kõik tudengid ei alusta oma akadeemilist karjääri võrdselt stardipositsioonilt. On kurb, kui poliitikud seda tõsiasja marginaliseerivad ning tudengite soove ja ettepanekuid pudrumägedeks ja piimajõgedeks tembeldavad.
Ühe õpingute ja elukulude finantseerimise variandina toob ministeerium välja õppelaenu. Õppelaen ei ole aga praegusel kujul sotsiaalne garantii, kuigi seda nii esitletakse. Paljud, kes laenu vajaks, lihtsalt ei saa seda võtta, kuna ka õppelaen nõuab stabiilse sissetulekuga käendajaid ja tagasimaksegraafik pole paindlik ega sõltu laenuvõtja sissetulekust (nagu näiteks Norras või Soomes). Tudengitele tervikliku tugisüsteemi loomise asemel tegeleb riik vaid ühe osaga. Selline tükkhaaval tegemine jätab paratamatult mulje, et reforme ei tehta mitte eesmärgiga sisuliselt olukorda parandada, vaid täita võimalikult väikeste kuludega valimistel välja hõigatud lubadusi.
Arusaamatuks jääb asjaolu, miks saavad vajaduspõhiseid toetusi taotleda vaid alates 2013. aasta sügisest sisseastunud üliõpilased. Toetuse vajadus ei sõltu sisseastumise aastast. Kas tõesti on põhjus kulude kokkuhoius?
Kokkuhoid on olulisel kohal ka muude seaduse osade juures. Näiteks seob seadus kuni 26-aastase tudengi automaatselt tema perekonnaga, tegelikku olukorda arvestamata. Sellise süsteemi ühe põhjusena on ministeerium eelnõu seletuskirjas toonud välja, et dokumendipõhine menetlemine on kulukam ning rahasäästmise eesmärgil on teatav ebaõiglus põhjendatud. EÜL ei saa sellise põhjendusega rahul olla ning leiab, et toetuse määramisel tuleb arvestada tegelikku olukorda, vastasel juhul ei jõua toetus abivajajani ning jääb taaskord lubaduseks lubaduse enda pärast.
On tervitatav, et Eesti erakonnad on lõpuks saanud aru vajaduspõhiste toetuste tähtsusest. Enne viimaseid riigikogu valimisi lubas seda isegi muidu rangelt saavutuspõhiseid toetusi pooldanud Reformierakond. Tundub, et tudengite surve ning rahvusvaheline kriitika on mõju avaldanud (isegi kui see mõju mõnikord iiveldama ajab).
Sellegipoolest on praeguse eelnõu juures mitmeid küsitavusi, eesotsas tudengi automaatne sidumine vanematega. Loodame, et tudengite ettepanekuid ja kriitikat eelnõu osas kaalutakse tõsiselt, sest pudrumägede nõudmisest on asi kaugel ning pidev toimetulekumure pole ei innustav ega erutav.