/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Vendade Jakob ja Wilhelm Grimmi varasalves leidub muinasjutt, mis jutustab noorest arstist, kes isaga koos metsatööd tehes lõunatunni ajal ringi uidates leiab ühe puu juurte vahelt pudeli. Selles hüpleb pisike konnataoline vaim, kes palub, et teda välja lastaks. Vaevalt aga vabadusse pääsenud, kasvab see tohutuks hiiglaseks ning ähvardab oma päästjal «tasuks» kaela murda. Muinasjutu peategelasel õnnestub vaim pudelisse tagasi meelitada ning hiljem oma tahtmist tegema sundida.
Kuid paraku pole iga uudishimust, nalja pärast või lihtsalt lollusest pudelist välja lastud ohtlikku vaimu hiljem niisama lihtne korrale kutsuda. Paraku on just niisuguse tulega otsustanud mängida parlamendierakonnad. Poliitiline eesmärk ahvatleb neid võtma riske, mille tulemuseks ei ähvarda kujuneda ainuüksi kaotatud partii, vaid seatakse kahtluse alla igasugune võimalus selle laua taga edaspidi teatud reeglitega võistelda.
Ütlen ausalt, et ma pole poliitikat jälgides ammu olnud sedavõrd jahmunud kui 19. veebruaril, mil koalitsioon koos rohelistega surus parlamendis läbi niinimetatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse koos oma kummaliste osistega, mis puudutasid valimiskorda pealinnas.
Võib-olla, jah, oli see mõne juriidilise haridusega riigikogulase meelest osav nõks, aga kõrvaltvaatajale jäi küll mulje, et supikukke mindi tapma kuulipildujaga. Ehk siis – see ei olnud mingi õilis käik parlamentarismi kaitseks, vaid ettevõtmine, mis näitas pigem seadusandjat viletsas valguses. Mitte sugugi vähem nõme, kui lasta end tõmmata avalikku arutellu juba ette ära otsustatud tulemusega «küsitluse» üle.
Kui mõni kohalik omavalitsus otsustab kehtivale õiguskorrale sülitada, siis on riigil olemas meetmed, et seaduserikkuja korrale kutsuda. Selleks ei pea riigikogu demonstratiivselt barrikaadidele tõusma. Seda siiski tehes loodi ohtlik pretsedent, mis võib ahvatleda parlamendi enamuse jõudu kasutama kõikvõimalikel sobivatel ja sobimatutel hetkedel. Ja ühel halval päeval pöörab pudelist karanud vaim päästja enda vastu. Siis paraku enam väikesed juriidilised nõksud ei aita.
Juhtunu kinnitab ka tegelikult üsna veenvalt, kui tugevad on Eestis erakondade parteiaparaadid. Kui teatud suund ära valitakse, vajutatakse nuppu ning keegi ei julge isegi köhatada. Või kui, siis poolihääli nurga taga tõdeda, et, näh, see nüüd küll meist ilus ei olnud.
President Toomas Hendrik Ilves jättis nimetatud seaduse väljakuulutamata. Kas tõesti korraldatakse nüüd riigikogus mõne ämmaemand-keevitaja eestvõttel uus tsirkus «soolise võrdõiguslikkuse» teemal?