Catherine Ashton: viis abinõu majanduse elavdamiseks

Kaubandus on maailmamajanduse tõukejõud, kuid see on hakanud ohtlikult nõrgenema. Maailmapanga ennustuse kohaselt hakkab kaubavahetus 2009. aastal esimest korda pärast 1982. aastat vähenema.

Euroopa tunneb pitsitust – isegi ekspordi «maailmameistrit» Saksamaad tabas 2008. aasta lõpus 15 aasta suurim ekspordilangus. Raskustes on ka meie väliskaubanduspartnerid: kokkukuivanud ekspordi tõttu on Jaapani tööstustoodang kuue kuuga vähenenud 30 protsenti. 1930. aastate majandusdepressiooni ajal valitses samasugune langustendents viis aastat USA majandust.

Nüüd kui valitsused keskendavad oma tähelepanu kodumaise majanduse turgutamisele, et luua töökohti ja käivitada majanduskasvu, peavad poliitikud mõistma, et kaubandus on osa lahendusest.

Kõige halvem asi, mis võiks praegu juhtuda, oleks see, kui üleilmastumise suundumus pöörduks deglobaliseerumiseks, mis hävitaks palju häid saavutusi.

Selle ärahoidmiseks pakun välja viiest abinõust tegevuskava.

Esiteks tuleb võidelda protektsionistlike tendentsidega kodu- ja välismaal. Kiusatus on suur, et tõsta oma tööstuse kaitseks tariife või koguni keelustada import. Selliste eksiarvamuste eest ei ole keegi kaitstud, isegi Euroopa Liit mitte.

Ülemaailmsete kaubandusläbirääkimiste Doha vooru lõpuleviimine kindlustab meid protektsionismi tekke vastu ja tugevdab maailma kaubandussüsteemi. Kuni lepingu sõlmimiseni tuleb meil tegutseda Maailma Kaubandusorganisatsiooni põhimõtete – vaba ja õiglase kaubanduse vaimus.

Teiseks tuleb meil jätkata kaubandustõkete kõrvaldamist, et luua uusi ärivõimalusi. Selle elluviimiseks ei ole midagi paremat kui Doha läbirääkimiste vooru lõpuleviimine, kuid meil Euroopa Liidus on võimalus teisigi ambitsioonikaid lepinguid sõlmida. Vabakaubandusleping, mis peagi Koreaga sõlmitakse, avab juurdepääsu märkimisväärsete võimalustega turule paljudele Euroopa tööstusharudele, nagu masinaehitus, keemia-, ravimi-, tekstiili- ja jalatsitööstus, ning aitab oluliselt kaasa teenusteturu liberaliseerimisele.

Kolmandaks on meil uuesti vaja käivitada kaubanduse rahastamine. Rahastamine on maailmakaubanduse vereringe: 90 protsenti maailmakaubandusest vajab mingil viisil krediteerimist või muud rahalist toetust ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni hinnangul on puudujääk vähemalt 25 miljardit dollarit.

ELi riigid on tegutsema hakanud, kuid nad ei saa üle võtta pangandussektori rolli. Kui fondid jäävad kõhnaks, tuleb meil Euroopas toimida kooskõlastatult, et säilitada kaubavoogusid.

Neljandaks võime suurendada rahvusvahelist koostööd kaubanduse alal. Aprillis Londonis toimuv G20 kohtumine peab võimendama sõnumit, et protektsionism ei ole lahendus. Seal tuleb töötada välja konkreetseid meetmeid, et hoida turud avatud ja et leida uusi võimalusi kaubavahetuseks. Eriti tähtis on, et president Obama esitaks selge sõnumi selle kohta, et USA võtab kohustuse teha koostööd rahvusvaheliste partneritega. 

Lõpuks tuleb meil selgemini edastada sõnum kaubanduse eelistest. Nüüd, majanduse allakäigu ajal, on üleilmastumine omandanud halva varjundi. Me peame meeles pidama, et tegelik kaubandus ja tegelik investeerimine on paratamatus, kui me tahame kriisist välja tulla ja edasi minna.

Ainuüksi Doha leping oleks maailmamajanduse seisukohalt väärt sadu miljardeid eurosid. Vabakaubandusleping Koreaga tähendaks Euroopa Liidu majandusele 20 miljardit eurot, mis tuleks lisaekspordist. Üleilmastumine toob endaga kindlasti kaasa muresid ja ülesandeid, kuid selle vastand oleks meile kõigile halvem võimalus.