Juhtkiri: vaktsiinivastased on nagu bussijänesed

Eestis tuleb juurde neid, kes arvavad, et iseenda ja oma laste ohtlike nakkushaiguste vastu vaktsineerimata jätmine on hea mõte. Nad sarnanevad bussijänestele, kasutades (ise midagi panustamata) hüvesid, mille ülejäänud ühiskonnaliikmed on loonud.

Kui vaktsineerimata inimesed ei nakatu, siis on põhjus eelkõige selles, et tänu valdavale vaktsineerimisele ei puutu nad Eestis haigete inimestega kokku. Paraku on nii, et kui vaktsiinist keeldujaid saab palju, on ka haiguspuhangute tekkimise tõenäosus suurem ning ammu võidetuteks peetud ohtlikud nakkushaigused tulevad tagasi.

Võtame ühe näite. Poliomüeliit ehk lastehalvatus on fekaal-oraalsel teel leviv nakkushaigus, mis vajutas 20. sajandi esimesel poolel pitseri tervetele põlvkondadele. Suur osa seda haigust põdenutest sai kogu eluks liikumispuude ning need lapsed, kellel haigus haaras hingamislihaseid, surid lämbumissurma. Epideemia tipp oli 1950. aastate alguses. Lastehalvatuse tõttu invaliidistunud inimesi loeti Euroopas ja USAs ka aastakümneid hiljem kokku sadades tuhandetes. See haigus tähendas rikutud inimsaatusi ja paratamatu kaasaandena loomulikult ka kulu ühiskonnale. Terved põlvkonnad mäletavad, millist hirmu ja õudust see haigus tekitas.

Viiruse seljatamiseks pingutati nii riikide kui ka eraannetajate raha eest ning leiti lõpuks toimivad vaktsiinid. 12. aprillil 1955 sai USAs kasutusloa Jonas Salki loodud süstitav poliomüeliidivaktsiin ja algas massiline vaktsineerimine. Poliomüeliiti haigestumine langes 1957. aastal kogu maailmas enam kui kümme korda. Veel edukamaks osutus Albert Sabini loodud suukaudne elusvaktsiin.

Eestis alustati elanikkonna massilist vaktsineerimist sellega 1959. aastal ning viimane haigusjuhtum registreeriti meil 1961. aastal (vt Eesti Arst 2009 nr 5).

Praeguseks on tänu vaktsineerimisele pandud lastehalvatuse levikule piir isegi väga vaestes riikides. Samas on rikkas USAs ja Euroopas uusi haiguspuhanguid eelkõige seetõttu, et osa inimesi on mingil põhjusel otsustanud olla vaktsineerimise kui sellise vastu. Võib-olla soovitas vaktsiinist loobuda õeks õppinud sõbranna, pastor, nädalaleht, imeravitseja või netiportaal, aga paraku pole neist abi, kui laps on poliomüeliiti haigestunud…

Kas lasta ennast ja oma lapsi vaktsineerida või mitte, on meil tõepoolest vaba valik. Iseenesest on selline valikuvabadus mõistlik pidur, kui mõne vaktsiini suhtes tekib ühiskonnas kahtlusi. Üleüldine vaktsiinivastasus on aga selgelt rumal ja kahjulik hoiak.

Eesti riiklik vaktsineerimisprogramm hõlmab kümmet hästituntud nakkushaigust, ent kõik patsientide küsimused nende kohta vajavad kahtlemata arsti individuaalset vastust. Igaüks peaks tegema kaalutletud otsuse pärast oma arsti (ja mitte sõbranna) soovituste ära kuulamist.