Tagasi
Priit Pullerits osundab oma arvamusloos üsna olulisele teemale – noormeeste õpiedukusega seotud probleemid koolis. Eks koolilõpu medalisajust osasaavate noormeeste osakaal ole sellele üheks indikaatoriks.
Kindlasti ei ole asjakohane seada omaette eesmärgiks, et tõsta kooli kuldmedaliga lõpetavate meeste osakaalu. Koolilõpumedal võiks olla ehk enam tunnustus silmapaistva õpitulemuse eest ja mitte niivõrd ülikoolisammaste vahele pääsemiseks eelisõigust andvaks kuldvõtmeks.
Küll aga tasub mõelda sellele, miks selline olukord on kujunenud, et noormehed ei saa koolis noorte naistega võrdselt hakkama, ning üles leida need hoovad, millega saavutada muutus. Üheltpoolt tuleb arvesse võtta noormeste veidi hilisemat küpsemist võrreldes neidudega, samas ei saa kõike ka vaid selle loodusseaduse süüks lükata.
Lisaks koolisüsteemi ja õppekavade ning õpetamismetoodika analüüsimisele tuleb ühe võimalusena mõelda väärtuskasvatusele ja seda nii koolis, kodus kui ka noorteühendustes, et haritust ja haridust väärtustataks ühiskonnas ja indiviidi tasemel enam, et mees oskaks juba varakult end objektiivselt hinnata, teha asjakohaseid kutsevalikuid ning oskaks mõista oma valikute tagajärgi haridusteel.
Teadlikud valikud on need, mis innustavad õppima ja pühenduma. Kõige selle edu poole pürgimise juures ei tohi aga noorelt ära võtta nooruse rõõmu ning tuleb leida ning hoida tasakaalu hariduse, huvitegevuse ja muude tegevuste vahel, et täiskasvanuks saades oleks lisaks heale haridusele edasiseks kaasa võtta ka sotsiaalsed oskused, avar maailmapilt ja suutlikkus iseenesega hea kodanikuna hakkama saada.
