Tagasi
Põhiseaduse kvaliteedi näitaja on, kui ei teki vajadust seda sageli muuta. Pikaajaline põhiseadus on omaette väärtus ja sümbol nagu lipp, vapp ja hümn. USA ja Norra on oma vanade põhiseaduste üle väga uhked. Eesti 1992.a pärinev põhiseadus on Euroopa kontekstis ikkagi suhteliselt uus põhiseadus. See, et põhiseadust on vähe muudetud, näitab aga, et Eesti põhiseadus on õnnestunud.
Ühinemine Euroopa Liiduga ja ELi enda muutumine on kahtlemata seadnud ka Eesti ette mitmeid olulisi valikuid. Põhiseaduse täiendamine III osaga ei olnud mitmete õigusteadlaste arvates kõige korrektsem, kuid see lahendus on siiski ilma suuremate tõrgeteta töötanud.
Kahtlemata on võimalik leida Eesti põhiseadusest ebakõlasid ja isegi vastuolusid sätete vahel, kuid samas tooks suhtumine, et põhiseaduses tuleb kõik ebakõlad parandada kohe, kui need ilmnevad olukorra, kus põhiseadust muudetaksegi pidevalt. See on kõike muud kui stabiilse riigi tunnus.
Olen alati kuulunud inimeste hulka, kelle arvates tuleks põhiseadust muuta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik. Nendel üksikutel kordadel, mil 1992.a põhiseadust on muudetud, olen ka mina nende muudatuste poolt hääletanud, kuna vähemalt III osa ja riigikaitse küsimuses olid muudatused hädavajalikud. Sellest laadi hädavajalikke lahendusi, mis vajaksid Eesti põhiseaduse järjekordset muutmist, ma praegu ei näe. Seepärast ei toeta ma ka põhiseaduse muutmist lähitulevikus.
28. juunil 1992. võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, neljapäeval möödus sellest 20 aastat.
