Juhtkiri: ambitsioonikas riigireform, mis rahustab Silvergate’i

Mis vahe on haldusreformi ja riigireformi vahel? On ehk riigireform suurem, julgem ja seejuures poole odavam – kui tsiteerida Ludvig Sanderit Vilde «Pisuhännas»?

Haldusreform – see sõna on ära solgutatud ja ebapopulaarne. Ei, ei, ei – Silvergate’i keskmes olev justiitsminister Kristen Michal sellega küll välja tulla ei saa, sest Silvergate ees ja haldusreform järel ning tool läheks.

Aga riigireform – see on teine asi. Riigireform, riigimees, meie oma riik … Kui siia lisada veel hea hulk kaasamist, siis rahuneb Silvergate’i tekitatud torm, mis tiigipinna virvendama pani.

Kaasamine hoiab meeldivalt hõivatuna ka kõik kriitikud ning üldse, mida ongi siin kritiseerida, kui justiitsminister teeb selle ära: algatab reformi, mis muudab Eesti just selliseks kohaks, nagu me kõik tahame. Selle kõrval muutuks Reformierakonna rahastamisskandaal «mingiks rahajamaks, mis kellelgi neist oli».

Võimalik, et sarnase arutelu tulemusena ongi Kristen Michal just nüüd, kuu pärast Silvergate’i algust, välja tulnud mahuka riigireformi-plaaniga.

Plaani üks, esialgu silmatorkavaim osa on kaotada maavanemad ja maavalitsused. Seda, et maavanema tseremoonitsev positsioon pole kooskõlas tema tegelike ülesannetega – olla valitsust esindav ametnik maakonnas –, on kritiseeritud juba kaua, ometi pole siiani maavanemate institutsiooni keegi torkida tahtnud.

Üks põhjustest on seegi, et maavanemad pole tegelikult ametnikud, vaid poliitikud ning erakonnad on maavanemate kohti isekeskis ära jagades teinud sellest kasvulava, kust kohaliku toetuse abiga uusi inimesi oma nimekirja saada. Pole mingit põhjust nii kallist triiphoonet maksumaksja raha eest pidada ning erakonnadki on seda mõistmas.

Riigi kohaloleku tagamiseks maakonnas näeb reformiplaan ette siseministeeriumile alluvate teeninduspunktide avamist, kus on tõepoolest vaid ametnikud, kellega asju ajada, mitte «järelvalmivad» poliitikud.

Kui keegi nüüd jahmunult mõtleb, et jälle kaugeneb riik inimesest, siis ei, kaasamine on selle reformiplaani üks tugisammas. See tähendab, et enne kui midagigi toimuma hakkab, saadab justiitsminister kolme küsimusega kirja erakondadele, institutsioonidele, mittetulundusühingutele, omavalitsustele, arvamusliidritele ja teadlastele.

Protsessi see muidugi aeglustab, kuid riigireformi ei olegi vaja teha kiiruse peale, vaid ikka Eesti inimeste heaolu nimel.

Justiitsministri reformiplaan on õigustatud, ent Kristen Michal selle esitlejana sunnib kahtlema eesmärkide siiruses. Ei tema ega Reformierakond pole tänaseni tunnistanud erakondade rahastamisega seotud probleeme.

Selle asemel on nad enda ümber ehitanud eitamise ja süüdistamise tulemüüri ning avalikkus ei tea siiani, kes on olnud Reformierakonna rahastajad ja mida on valitsuspartei neile vastutasuks lubanud.