Tagasi
Nii-öelda JOKK-taksod ei ole kindlasti ainult Eesti ja Tallinna probleem. Piraattaksonduse näiteid leiab kahetsusväärsel kombel igast maailmanurgast ja mistahes linnast. Kuigi paljud riigid, omavalitsused ja ettevõtted (sh lennujaamad, sadamad, hotellid) püüavad erinevate infokanalite kaudu ametlike ja ausate taksofirmade kohta teavet anda, näitab olukord, et imerohi see paraku pole.
Rääkides konkreetselt Eesti taksondusest, siis praegusel juhul, mil meie seadused on liberaalsed ja valdkond kontrollile raskesti allutatav, tegutseb selles valdkonnas paraku mitte just kõige ausamaid inimesi.
Kahjuks ei leevenda olukorda piraattakso-ettevõtete või juhtide veenmine ja avalik häbistamine. Seega tuleb leida teisi mooduseid, kuidas meie taksoturg ausale konkurentsile ja klientide hästi teenindamisele, mitte nende röövimisele, suunata.
Taksoturu korrastamisel võiksime eeskuju võtta Skandinaaviast – eeskätt Soomest ja Rootsist.
Esimeses neist on kehtestatud ühtne tariif kõigile vedajatele ning taksofirmad ja -juhid konkureerivad omavahel vaid teeninduse kvaliteedis. Rootsi eeskujul tasub kaaluda ka fikseeritud hinna väljakuulutamist tähtsamatel marsruutidel (nt sadam-kesklinn, lennujaam-kesklinn jms).
Üheks lahenduseks võiks olla ka tsoonide süsteem (umbes nagu parkimistsoonid), millele kehtestada näiteks kolm orienteeruvat hinna piirmäära.
Postimehe arvamusportaal uurib hiljutise kurioosse vahejuhtumi valguses, kuidas tuleks lahendada igipõline probleem, kus pahaaimamatud kliendid, sageli väliskülalised, kipuvad Tallinnas sõitma enese teadmata teistest oluliselt kallimat hinda küsivate JOKK-taksodega.
