Kui emotsionaalselt taasloodi Eesti Vabariik juba eelmise sajandi kaheksakümnendail laulva revolutsiooni vaimus, siis riigina toimimiseks vajasime reaalseid otsuseid. Niisugused otsused sünnivad raskelt, kuid neid tehti ning olulisimad neist osutusid ajakindlaiks. Äsja tähistatud rahareformi 20. aastapäeval juhiti õigesti tähelepanu, et Eesti majanduse käekäigus võlgneme palju kroonile.
Ülioluliste otsuste rea kroonijuveeliks oli siiski põhiseaduse vastuvõtmine. Riigi alusdokument pidi looma hädavajaliku silla Nõukogude ja Saksa okupatsioonide eelse Eesti Vabariigiga, kinnitades meie Vabadussõjal ja Tartu rahul põhinevat enesemääramisõigust. Lisaks sellele muidugi Eesti kujundamine demokraatlikke vabadusi ja printsiipe austavaks õigusriigiks.
Põhiseadus võeti täna 20 aastat tagasi rahvahääletusel vastu suures üksmeeles, mis oli otsekui kontrastiks sellele eelnenud tulistele vaidlustele. Kuid teisiti poleks see ilmselt saanudki olla ja nii häid tulemusi anda.
Põhiseaduse koostamiseks moodustasid Eesti Komitee ja Eesti Vabariigi ülemnõukogu Põhiseaduse Assamblee, mis tunnetas vastutust – valesamm võinuks kogu senise töö riigi taastamisel kraavi sõidutada. Vastu võetud dokument ei jäta aga kahtlust, et Eesti riik taastati. Järjepidevus sai must valgel fikseeritud.
Uusaastatervituses 31. detsembril 1992. aastal võis vastne riigipea Lennart Meri rahulolevalt öelda: «Te võtsite vabal ja ausal rahvahääletusel vastu põhiseaduse, mille esimene paragrahv on kaunim ja uhkem kui mis tahes muu, mida olen eales eesti keeles lugenud: «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.»»
Põhiseaduse kohandamise vajaduse üle on 20 aasta jooksul palju vaieldud. President Merigi nimetas seda hiljem oma ajastu lapseks, mis kannab üleminekuaja hirme ja lootusi. Kuid on tähelepanuväärne, et parandusettepanekute rohkusest hoolimata on neid sisse viidud vaid käputäis. See on ilmne kinnitus seaduse edukast toimimisest ning seda lähenemist tuleks järgida ka edaspidi.
Omamoodi vastuolulisel moel oleme just nüüd, põhiseaduse vastuvõtmise 20. aastapäeval taas arutlemas, kas selles meile üliolulises dokumendis sisalduv mõte on ikka endiselt jõus. Ehk siis, kas Euroopa Liidus on meie iseseisvus ja sõltumatus ikka põhiseaduses esitatud kujul säilinud?
Kahtlemata on nii õigus küsida, ja mitte ainult õiguskantsleril või presidendil, vaid igal Eesti kodanikul. Vastust otsides jõuame taas riigile ja rahvale tähtsaimate väärtuste juurde. Neid väärtusi hoiab 20 aastat tagasi vastu võetud põhiseadus siiani hästi, isegi kui mõnikord tundub, et osa ebamugavaid päevapoliitilisi valikuid kipub neid ära nullima.