Hardo Pajula: Marxist Madonnani

Ühes meie kapitalismile ülemineku suhteliselt varases staadiumis esines veel paar aastat varem Lenini nime kandnud linnahallis USA meesstripparite tantsurühm Chippendales. Mul on sellest ajast elavalt meelde jäänud ühe keskealise proua kilge, mis kõlas umbes nii: «Küll on vahva, et selsamal laval, kus kommunistimölakad veel mõned aastad tagasi oma lolle kõnesid pidasid, kalpsavad nüüd ilusad paljad ameerika poisid!»

Mul on olnud juba aastaid tunne, et see rõõmus tõdemus ongi tõsimeelsete majandusteadlaste poolt üleminekuökonoomikaks (economics of transition) ristitud teadmistekogumi kvintessents. See tunne süvenes, kui mõned aastad tagasi sattus mu kätte tapeedi vahelt välja koorunud 1980ndate aastate alguse Noorte Hääl. Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee häälekandjas käsitletud teemad, selle lehe kujundus ja keel tõid seljale külmavärina ja pähe arusaamise, et tegelikult on Chip­pendales ikkagi päris korralik kollektiiv. Minu poolest võiks üleminekuökonoomikale sellega joone alla tõmmata ja vagunitäied vastavasisulist kirjandust unustusse suubuvale haruteele suunata.

See oleks aga muidugi väga lühinägelik samm. Üleminek ei lakka kunagi, see podiseb enamikule märkamatult ühiskatlas edasi, kuni kasvav temperatuur anuma kord lõhki lööb ja kaasnev plahvatus meid ühest modrust jälle teise paiskab. Asjaolu, et Chippendalesi esimese visiidi ajal kandis modru A nime sotsialism ja modru B nime kapitalism, on siinkohal teisejärguline. Praegu krediidikriisi kuju võtnud formatsioonivahetus on ilmselt võrreldava tähendusega protsess, kus üht liiki kapitalism on muundumas mingit teist liiki kapitalismiks.

Eelmise ülemineku plusspoolele – järgnev on nüüd muidugi väga subjektiivne – kuuluvad võimalus külastada teisi kapitalistlikke riike, vabadus paraadidest viilida ja leida endale tööandja väljaspool riigisektorit. Miinuspoolele jääb suurema osa kommertsraadiojaamade hommikuste saadete väljakannatamatu möla, haridustaseme lakkamatu allakäik ja üldine vajumine madalaima ühisnimetaja kõikeneelavasse sohu. Kõik kolm viimati loetletud nähtust on omavahel muidugi orgaaniliselt seotud ja kui esimesest neist saab kanalivahetusega kergesti üle, siis ülejäänud kahest enam mitte. Praegu «kõrgkoolides» toimuv saab paratamatult lõpuks kätte ka need pahaaimamatud, kelle matriklitesse tehti viimane kanne paarkümmend aastat tagasi. Samal ajal kui tudengi ning lehelugeja pidev «teenindamine» kannab meid viimaks sinna, kus kogu ühiskondlik-poliitiline «mõttevahetus» koosnebki paarisekundiliste emotsioonipursete kaleidoskoopilisest vaheldumisest.

Siin jõuamegi turumajanduse kõige olulisema sisevastuoluni. Selle kirjutatud ja kirjutamata normid ei eksisteeri vaakumis, vaid ulatuvad sügavale kultuuripinnasesse. Ent madalaima ühisnimetaja vastupandamatu tõmme uuristab ja murendab sedasama huumuskihti, mille tüsedusest turgude ladus toimimine – miljonite inimeste vabatahtlikud vahetustehingud – lõppude lõpuks sõltub. Chippendalesi sõrmejämedune huumuskiht lihtsalt ei suuda toita vabaturu üüratut reeglirägastikku. Turumajanduse ületamatuna näiv vastuolu seisneb seega selle hävitavas mõjus tema enda olemasolu eeltingimuseks olevatele väärtustele ja hoiakutele. Seetõttu tuleb vist kahjuks nõustuda John Grayga, kes oma «Vales koidus» nukralt nendib: «Kahekümnenda sajandi lõpul ei ole vabaturu kõige vastupidavam märk Margaret That­cher. Selleks võib vabalt osutuda Madonna.» Gray mõtles siin seda lauljat, mitte toda teist.