Alo Raun: narkopoliitika Eesti moodi

Hiljutised artiklid Eesti meedias tõid taas päevakorrale kurva tõsiasja, et meil sureb narkootikumide tarvitamise tagajärjel inimesi suhtarvuna kümneid kordi enam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Näiteks eelmisel aastal avaldatud ülevaate kohaselt olime oma 146 ohvriga miljoni elaniku kohta Euroopa Liidus konkurentsitu punane latern. Teiseks jäänud Iirimaal oli vastav näitaja «vaid» 68.

Eestlased näikse olevat selle faktiga harjunud ehk narkomaanide raske saatus jätab keskmise inimese suhteliselt külmaks. Eks tegu on ka tavapäraselt teist keelt rääkiva, teises seltskonnas ringleva, mujal elava, raskesti mõistetavate väärtushinnangutega ning ohtliku käitumisega inimesega, kellele on raske kaasa tunda.

Eelnevast johtuvalt on tegu inimesega, kes ei ole ka külmalt-kainelt valijate hääli rehkendava isamaalise poliitiku tähelepanu all – valimas ta ei käi, põhivalijale korda ei lähe, lisaks nõuab võõrutusravi suuri summasid, mis tulevad aga inimeste arvelt, kes on ühiskonda nendest enam panustanud.

Selles valguses on üllatav, et Eesti parempoolne valitsus on võtnud sellest aastast aktiivselt käsile narkovõitluse, lisades tavalisele malakaviibutamisele ka sotsiaalse programmi. Kavas on aktiivsem ennetustegevus, mis peaks vähendama nii proovijate, sõltlaste kui surijate arvu, samuti võitlus pakkumisega ning ravivõimekuse parandamine. Isegi kui nende ideedega ei kaasne erilist lisaraha, on suhtumise muutus positiivne. Näiteks asjaolu, et seni on tehtud narkovõitluses nõrka koostööd, on seisnud ikka poliitikute motiveerituse taga.

Mis siinjuures murelikuks peaks tegema, on Eesti narkopoliitika heitlikkus. Praegune initsiatiiv oleks justkui järjekordne näide meie riigijuhtimise «projektipõhisusest». Kuigi narkoprobleem on Eestis olnud aastaid enam-vähem sama tõsine, on riigijuhtide motivatsioon kõikunud äärmusest äärmusesse. Aga nii tõsiseid ja keerulisi probleeme ei lahenda hoogtöö korras – tegu on ikkagi laiema ühiskondlik-kultuurilise küsimusega, mille põhjused peituvad näiteks teatud ühiskonnagruppide tõrjutuses ning nõuavad aastatepikkust suunatud strateegilist lähenemist. Projektiga aga on ikka nii, et ind raugeb kas esimeste viljade lõikamisel või uue ministri saabumisega.

Kuid ärgem tõtakem sündmustest ette – järgnevalt on pall valitsuse käes ja neil on võimalus tõestada, et kõnealune ei ole pelk Eesti rahvusvahelise maine parandamise projekt, vaid soov reaalselt inimesi aidata. Parim tõestus sellele on muidugi, kui lisaks efektiivistamisele jõuab narkovõitlusse ka arvestatav kogus lisaraha.