Mihkel Mutt: Saksamaa maailma vastu

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Ajalugu on näidanud, et tõsiste rahandus- ja majanduskriiside tagajärjel toimuvad ka poliitilised ümberkorraldused. Vist saab tõesti teoks kõige uskumatum, st Euroopa suurem poliitiline integreeritus, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Hetketi näib, nagu oleks kolmas maailmasõda tulekul. Surve Saksamaale, et see «päästaks Euroopa», on nii tugev, et läheneb sekkumisele siseasjadesse.

Saksamaa suudab Euroopat aida­ta üksnes siis, kui muutub aida­tavate elulaad ja majanduse struktuur. Osa «vanast» Euroopast meenutab aga joomatsüklis olijat. Aina võetakse peale, et kainenemist edasi lükata. Paraku ei avalda maailmale (st (raha)turgudele) enam muljet, kui mõne riigi «kätevärin» tänu uuele abipaketile ajutiselt lakkab.

Hispaania pankade aitamise järel ei muutunud laenuintressid nende jaoks soodsamaks ning eufoo­ria Kreeka äsjastest «õigetest» valimistest ei kestnud turgudel päevagi. Kõik need praegu plaanitsetavad vahevariandid on kosmeetika ja hädapusimine. Usaldust ja odavamat laenuraha ei tule enne, kui toimub midagi otsustavat.

Merkel on selles suhtes selgepilguline, jõudnud «äratundmisele», et suurem poliitiline integratsioon on möödapääsmatu. Teised ei vaidle otseselt vastu, kuigi heietavad, et on küll vaja «rohkem Euroopat», aga mingil pilvepealsel kujul. Tüliõun on selles, kas enne ühistada laenukoorem ja pärast muuta süsteemi, nagu tahavad Prantsusmaa, Itaalia jt, või ümberpööratud järjekorras.

Saksamaa ei usu – ja õigusega –, et pärast enam midagi muutuks, sest suured rahvusriigid peavad «keskuse» tugevamat sekkumist oma rahaasjadesse uhkuse pihta käivaks.

Saksamaad ennast saab šantažeerida. Euro käibelt kadumisega ulatuksid tema kahjud 1,5 triljonit euroni. Lisaks muu hukatus. Uus DEM tugevneks teiste valuutade suhtes 30 protsenti, eksport kahaneks 12 protsenti, tööstustoodang langeks seitse protsenti (ajakirja Der Spiegel andmed).

Saksamaa seisund ei erineks palju mõne praegu «viskleva» ELi liikme omast. Arvestades ajalugu, kosuks Saksamaa tõenäoselt aga ka sellest. Ent millega mõõta Euroopa sisekliima halvenemist, mis praegu on kõigele vaatamata meeldivalt tsiviliseeritud? Ja mis hullem, see kriis võib lahti kiskuda vanu haavu ja ümber kujundada mõjutsoone.

Juba praegu vihjatakse, kuidas Teheran Kreekat «kosib» (ei nõua nafta eest kohe maksmist). Hiina ja Venemaa on ka kindlasti saamal. (Kui paljud neist, kes Euroopa üle ilguvad, tahavad tegelikult siia oma mune muneda! Osaliselt, muide, ka selleks, et saada rohkem moraalset mõju IMFis ja Maailmapangas.)

Näib, et sellele kõigele kavatseb Kreeka mängida. Ta rehkendab, et kuna Euroopa (st Saksamaa) ei «saa lubada» Kreeka välja langemist eurotsoonist, võib ta esitada uusi nõudeid (nt abipaketi tingimuste muutmist). SYRIZA partei rääkis sellest otse, uus valitsus varjatumalt.

Saksamaa on vastu. Sellest on kujunenud omamoodi poliitiline pokker. Kreeka võib selle siiski kaotada. Tõenäone, et natuke ta tingimusi leevendatakse, aga rohkem kosmeetiliselt. Sest kuidas peaksid end muidu tundma maad, kes on tingimusi täitnud, nagu Iiri­maa ja Portugal? Kõigi eelduste järgi on Kreekal ees väga pikk raske aeg.

Ajalugu on näidanud, et tõsiste rahandus- ja majanduskriiside tagajärjel toimuvad ka poliitilised ümberkorraldused. Vist saab tõesti teoks kõige uskumatum, st Euroo­pa suurem poliitiline integreeritus.

Teatud piirini muidugi, üliväga igaühe allesjäävat suveräänsust toonitav ning ilusatesse fraasidesse mähitud, kuid siiski. Seda ei tuleks praeguses üleilmastumises siiski liiga traagiliselt võtta. Riikide tegelik suveräänsus ongi kindlasti väiksem kui paistab.

Suurem osa sellest, mis puutub n-ö kõvemase poolde (majandus, rahandus), on niikuinii suuresti riikideülene. On sõjalised liidud. Suur osa riigi n-ö siseelust, rääkimata «pehmematest» aladest, nagu kultuur ja üldse elulaad, jäävad ka edaspidi igaühe pädevusse. Tundub, et tegemist on suurel määral moraalse küsimusega, hingelise eneseületusega.

Mis puutub Eestisse, siis kerkib vägisi küsimus, et kui astumine ELi oli õige samm, siis kas euro­ga liitumine mitte? Tõepoolest, mündid venitavad taskuid, hinnad on kõigile lubadustele vaatamata tõusnud. Ainus reaalne kasu on naeruväärsuseni korrutatud mugavus, et ei pea reisil raha vahetama (justkui oleks reisimine muutunud inimese põhitegevuseks!).

Tuleks ent arvata, et kasu on kaasamängimises eneses, õigemini sellest tekkida võivate võimaluste ärakasutamises. Tunnistan, et (koos paljude teistega) ei kujuta ma ette, mil kombel saaks Eesti materiaalne elujärg üldse otsustavalt paraneda.

Arvestades meie loodusvarasid, kliimat, inimpotentsiaali ja maailma majanduse olukorda (ekspordivõimalusi), jääb Euroopa keskmine meie jaoks teispoole silmapiiri. Seepärast loodan (naiivselt ja kujundlikult), et kui tekib see suurem integreeritus, ehk kaasneb sellega midagi meile majanduslikult soodsat.

Suurte mullistuste ja ümbertegemiste käigus nihkuvad asjad kiiremini paigast. Pole mõistagi otseseost nt põllumajandustoetuste ühtlustamise kiirendamise ja eelarveseire vahel, ometi on asi kogu ürituse vaimus.

Garanteerides kellegi laene, oleks meil vähemasti moraalne õigus nõuda ja loota suuremat harmooniat elustandardites. Kuigi föderatiivriikideski on eri piirkondade vahel elutase enamasti erinev, on see harilikult mõõdetav kümnetes protsentides, mitte kordades.

See lootus võib osutuda petlikuks, Võib olla, et igaüks hakkab uues suhtelises vaesuses veel rohkem enda poole kiskuma. Ent esteedina ei suuda ma hoiduda poliitiliselt väga ebakorrektsest kalambuurist: ehk õnnestuks Eestil, olles Saksa poolel, seekord midagi ka enda heaks ära teha.