/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
Suletuse jätkumine eraldab parteid ühiskonnast, ja kui dialoog lakkab, leiame end õige pea juba hoopis teistsugusest riigist, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (IRL). Viimses instantsis saab seda peatada üksnes kodanike aktiivne ja vastutustundlik sekkumine – enne, kui on hilja!
Eesti poliitika on jõudnud kummalisse seisu. Saavutusi ju on – auloorbereid ja väljapoole kiirgavat sära. Kuid mängiv poliittrupp ilmutab allakäigumärke. Kohalikule publikule pakutakse maamaksuvabastust ja muud odavamat sorti koomuskit, ent aplausi hõredus ja kriitika teravus ajab laval olijad segadusse. Erksa loomingulise kollektiivi asemel näeme verevaest poliitbüroostumist. Publiku küsimusele, kust trupp raha sai, parema meelega ei vastata.
Aga alustagem positiivsest. Minule president Ilvese säutsumine nobelist Krugmani aadressil meeldis. See tõi jõuliselt esile Eesti majanduspoliitilised saavutused, samuti sekkus riigipea kasinusmeetmete kaitsjana kõrgema tasandi väitlusesse.
Säutsumise kõrvalproduktina jagus tähelepanu presidendi paar kuud tagasi avaldatud ingliskeelsele artiklile (http://www.hoover.org/publications/policy-review/article/111786). Siin kaitseb ta Ida-Euroopat ebaõiglase ründe eest, nagu oleksid uued tulijad Euroopa Liidu hädades süüdi.
Ei ole nõus, sest meie rahapoliitika on vastutustundlik ja madalale elatustasemele vaatamata osaleme Euroopa päästepakettides. Vaadake peeglisse ning näkku oma riigivõla protsentidele, härrased lõuna- ja lääneeurooplased!
Peamine probleem, mida võlgu elanud ja hädas riigid praegu range rahapoliitikaga riikidele tekitavad, on see, et nonde riikide valijail võib mõõt rikkamate päästmisest täis saada. Sestap kardetakse äärmusliku euroskeptilise jõu esilekerkimist. Ka Eesti suhtes on stamparvamus, et kusagilt võib ilmuda Soini või Le Peni kloon, mingi ürgeuroskeptiline kaikamees, kes tahab riigi senistelt rööbastelt maha tõsta või ümber keerata.
Väiksemas mõõdus võib ka selline oht olemas olla, kuid meie probleemide tuum on mujal. Viga pole mitte rööbastes, vaid rikkis veduris, mis pole varsti enam võimeline riiki senisel kursil edasi viima. Pean eeskätt silmas erakondade intellektuaalset ja moraalset suutlikkust, või täpsemini – selle puudumist.
Jäämäe veepealne osa ilmutab end parlamendiparteide avalikus kuvandis. Peidetud annetused, idaraha küsimine ja gastroleerivate kurikaelte kasutamine sisevalimiste moonutamiseks on pinnale ujunud tõsiasjad. Kuid kõige kummastavam on see raudbetoonist kommunikatsioonistrateegia, mis orienteerub eitamisele, valija lühikesele mälule ja veendumusele, et poliitiline maastik on nelja partei vahel lõplikult ära jagatud.
Erakondade riigieelarvelise rahastamise ja administratiivse, eriti omavalitsustele suunatud sundpolitiseerimisega on ehitatud tsitadell, kus on võimalik varju leida ka valijate laialdase pahameele eest. Turuosad on jagatud ja siit lähtub kõikelubatavuse illusioon. Süsteem ei võimalda olulisi muutusi – rünnakuid seest, alt või väljast.
Selline muutumatus, värske õhu puudumine ongi poliitilise süsteemi ja Eesti jätkusuutlikkuse jaoks kõige ohtlikum. Meie poliitilist eliiti ei uuenda juba ammu mitte vabad intellektuaalid, idealistid või ühiskonna arengusse panustama harjunud vabakondlased, vaid parteikontoreist võrsuvad lojalistid. Üheksakümnendate aastate nõrkade erakondade ja pisut kaootilise loovuse asemel oleme nüüd saanud tugevad erakonnad, mille peaeesmärgiks ongi erakonnad ise, mitte riik ja ühiskond.
Tunne Kelam leidis 7. juuni Postimehes, et probleem peitub erakondade kasvavas poliittehnoloogilisuses. Selle asemel et kõnetada ühiskonda oma maailmavaateliselt aluselt ja pakkuda neist lähtuvaid lahendusi, kulub põhiaur konkurentide, sealhulgas erakonnasiseste oponentide väljalülitamisele. Poliittehnoloogilisus selle sõna algupärases tähenduses viitab aga ühemõtteliselt meist itta jäävate riikide nn kontrollitud demokraatia mudelile. Ja see on Eesti arengule otseselt ohtlik eeskuju.
Paljudele on poliitikast saanud elatusallikas, mille külge klammerdutakse vahendeid valimata. Riigis rakendatud kasinusmeetmed pole seda valdkonda kärpinud, pigemini on leitud täiendavaid võimalusi riigi- ja omavalitsusametite mehitamiseks parteiliselt sõltuvate lojalistidega.
Kõik võib olla juriidiliselt korrektne ja sisemisi kõhklusi murrab tõdemus, et «teised teevad ju ka!». Sisuliselt libisetakse aga järjest enam poliitilise korruptsiooni hämaralale, mida Jüri Saar 26. mai Postimehe lisas AK põhjapanevalt kirjeldas.
Hea on see, et Eestis on tekkinud avalik diskussioon, mis kõigi eespool kirjeldatud probleemide olemasolu tunnistab. Lisaks Kelamile ja Saarele võiks siin viidata veel kümnetele artiklitele ja saadetele.
Tõsi, valdavalt käib see diskussioon väljaspool erakondi. Kuid ka erakonnad ei saa seda lõpuni eirata. Millised on võimalikud lahendused? Peamiselt võib eristada kahte suunda.
Esimene mõttesuund usub süsteemi parandamist seadustega. Pärast rahastamisskandaali jõuti ka riigikogus äratundmisele, et erakondade rahastamises tuleb midagi muuta. Olen sellega nõus, kuid väga suuri lootusi ei hellita, kui just erakonnad pole nõus endile antavat (võetavat!) riigieelarvelist raha oluliselt vähendama. Paradoksaalselt tuli rahastamisskandaaliga üsna samal ajal GRECO ekspertide hinnang, et Eesti seadus on erakondade rahastamise osas korras.
Paljude meelest on probleemide võti valimisseadus. Igatsus majoritaarse süsteemi järele pole kadunud, pigem annab praegune kriis sellele hoogu juurde. Positiivsena võiks see kaasa tuua parlamendiliikmete suurema sõltumatuse parteide diktaadist. Samas juhiks majoritaarne süsteem meid kaheparteisüsteemi suunas ja sellega aheneks poliitiliste valikute ruum veelgi.
Eesti proportsionaalne valimissüsteem, kus rolli mängivad ka kindlale kandidaadile antud hääled, on üldiselt hea. Kahekümne aasta jooksul on seda muudetud peamiselt valija hääle kaalu tõstmise suunas. Järgmine loogiline ja vajalik samm on üleminek üleriigilistele avatud nimekirjadele. Kummatigi ei usu ma, et valimissüsteemi muutmine muudaks oluliselt poliitilist kultuuri või poliitika kvaliteeti.
Teine idee poliitika parandamiseks on igatsus uue erakonna järele. Muuseas on see kütkestav teema ajakirjandusele ja kohati valitseb naivistlik lootus, et midagi tekib üleöö, deus ex machina. Eestis on paar avaliku elu tegelast, kelle nimesid on võimaliku uue erakonnaga seostatud ligi kümme aastat. Sama järjekindlalt on asjaosalised ise sellist kavatsust eitanud.
Juhi rolli eitamata usun, et määrav on kriitilise hulga kodanike tunnetatud vajadus uue jõu järele.
Kuid küsimus pole üksnes uues erakonnas. Teoreetiliselt on maailmavaateline spekter enam-vähem kaetud. Praeguse valimissüsteemi puhul võiks riigikokku mahtuda veel kaks-kolm erakonda.
Selline poliitiliste valikute laienemine on kahtlemata parem kui parlamendierakondade edasine vähenemine. Kuid erakondade arv ei ole ainus näitaja, mis poliitiliste valikute rohkust ja süsteemi avatust peegeldab. Probleem on laiem, hõlmates erakonnasisese demokraatia toimimise ja poliitilise edutamise mehhanisme.
Pole eriline saladus, et noorema põlvkonna paremaid päid poliitika ei tõmba. Miks? Ilmselt on nad aru saanud, et nutikus ei ole selles valdkonnas juba ammu karjääris edasiliikumise eeldus. Erakondades toimivad teistsugused valikumehhanismid. Samuti ei sunni neid poliitikasse tulema ideoloogia ja idealism, mis olid liikumapanevaks jõuks veel üheksakümnendail.
Jah, väliselt on Eesti justkui õigel teel. Edumeelsed kodanikud on valmis toetama presidenti tema säutsudes, sest president ei teinud ju muud, kui kaitses Eesti majanduspoliitilist kurssi. Kuid see ei tähenda indulgentsi näiteks erakondade rahastamisega seotud skandaalide eest.
Kui Emori viimastest küsitlustulemustest tehakse järeldus, et skandaalid erakondi ei räsi, siis on see enesepettus. Selle asemel et rääkida Reformierakonna toetuse üheprotsendilisest tõusust, tuleks hoopis rohkem tähelepanu pöörata sellele, et kõigis erakondades pettunute arv kasvab aeglase järjekindlusega juba pikka aega.
Kui erakondade erosioon ja parteistumine ei peatu, siis on see suur oht poliitika kvaliteedile.
Suletuse jätkumine eraldab parteid ühiskonnast. Kui see müür pole enam läbitav ja dialoog lakkab, siis leiame end õige pea juba hoopis teistsugusest riigist. Viimses instantsis saab seda peatada üksnes kodanike aktiivne ja vastutustundlik sekkumine – enne, kui on hilja!
Autor on riigikogu liige (IRL) ja kuulub ka ühendusse Vaba Isamaaline Kodanik
3 mõtet
• Erakondade riigieelarvelise rahastamise ja administratiivse, eriti omavalitsustele suunatud sundpolitiseerimisega on ehitatud tsitadell, kus on võimalik varju leida ka valijate laialdase pahameele eest.
• Meie poliitilist eliiti ei uuenda juba ammu mitte vabad intellektuaalid, idealistid või ühiskonna arengusse panustama harjunud vabakondlased, vaid parteikontoreist võrsuvad lojalistid.
• Üheksakümnendate aastate nõrkade erakondade ja pisut kaootilise loovuse asemel oleme nüüd saanud tugevad erakonnad, mille peaeesmärgiks ongi erakonnad ise, mitte riik ja ühiskond.