Säästuvalimised sunnivad valijatega suhtlema
Juhtkiri: jalad ja internet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaaldemokraatide peasekretär Randel Länts võttis ilmselt kõige tabavamalt kokku eelseisvate europarlamendi ja kohalike omavalitsuste valimiste võimalikud meetodid praegustes majandusoludes: nendeks on jalad ja internet. See tähendab, et erakonnad ei saa praegu loota ainult massiivsetele, klantspiltidest ja reklaamiagentuuride tehtud loosungitest koosnevatele plakatikampaaniatele tänavail, vaid peavad hakkama valijatega ka tegelikult suhtlema. Olgu selleks siis näiteks kõnekoosolekud või veebilehed.
Võiks muidugi loota, et rahapuudus muudab erakondade varasemaid traditsioone ning nad hakkavad valijatega tõepoolest rääkima päriselu probleemidest, reaalsetest lahendustest, Eesti riigi tulevikust, selle asemel et reklaamipinnal või telepurgis sisutühje lubadusi loopida.
Mäletame ju möödunud valimiste loosungeid: näiteks 15 aastaga viie rikkama riigi hulka või 25 000 krooni keskmiseks palgaks. Mis neist lubadustest tänaseks on saanud, teame samuti ja enam ei meenutaks neid meelsasti keegi. Võib isegi öelda, et näiteks IRLi eelmiste valimiste loosung «Õnn ei peitu rahas» oli oma ajast ees – praegu vaevad paljud inimesed seda mõtet juba päris tõsiselt.
Nüüd, kui parteid enam raha lubada ei saa – neil endilgi pole seda eriti, samas probleeme, mida lahendada, jagub enam kui küllaga –, oleks erakondade ülesastumine sisuliselt tuumakate kampaaniatega vägagi tervitatav.
Paraku ei luba senised kogemused naiivse entusiasmiga sisuliste valimisdebattide ootuses ka liiale minna. Sest ka toonane IRLi loosung polnud ju kantud mitte niivõrd tõsistest põhimõtetest, kuivõrd oli vastuseks konkurentide poolt valijate ette kantud julgetele rahasummadele. Niisamuti on Keskerakond juba alustanud ka tänavusi valimisi moel, mis sellele parteile sagedaseks viisiks – kõigepealt tuleb konkurendid võimalikult madalaks põrmu tallata ning siis oma lahendustega lagedale tulla.
Niisiis, populistlikke lubadusi saab jagada nii loosungil kui kõnekoosolekul, internetist rääkimata. Tõsi, kõnekoosolekul tuleb populistlike ideede kaitsmiseks mõnevõrra hoolikamalt valmistuda, kuid vanasõnagi ütleb, et julge hundi rind on rasvane.
Silmas tuleb pidada sedagi, et ühe erakonna käitumine tõmbab kaasa ka teised. Kui üks erakond tänavad plakatitega üle ujutab, peavad teised sellele ju ometi vastama. Selle lumepalliefekti tekkimist saaks vältida vaid erakondade meelekindlus säästupõhimõtetele truuks jääda. Sest ka kõige edevamale poliitikule peaks selge olema, et pillamisega valijaid enam ei meelita.