Loone Ots: käärid, kivi, paber

Loone Ots Foto: Valimised

Lastekaitse Liidu president Loone Ots kirjutab, et kuigi paljud väärtushinnangud on võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga muutunud, püsib endise visadusega veendumus, et peks kuulub kasvatusvahendite hulka.

Põlvkond tagasi sai Eesti taas vabaks ja hakkas tulise kiiruga turumajandust arendama. Väärtustati jõudu, raha ja edu. Karmis ühiskonnas kehtis hundiseadus ja tugevama õigus. Ometi hakati esimest korda just siis rääkima ka nn pehmetest väärtustest, nagu sallivus, hoolivus ja headus.

Kakskümmend aastat hiljem on oma aja musketärid-misjonärid silmitsi kurva tõega. Ühiskondlik mõte on jõudsalt arenenud, paljud väärtused taas ausse tõstetud. Jahmatavalt on aga täiskasvanu hoiakud lapse suhtes jäänud samaks.

Võrreldes Lastekaitse Liidu uurimust kasvatusvägivalla kohta 1999. aastal, mis oli osa liidu esimesest kampaaniast «Ära löö last!», ja õiguskantsleri värskeid andmeid tänavu kevadest, näeme, et muutusi suhtumises lapsesse peaaegu ei ole. Kasvatamine vitsa, rihma või rusikaga on täiskasvanu jaoks normaalne. Kolmandik ehk täpselt 33 protsenti lastevanemaid usub, et lapse füüsiline karistamine on õige ja lapsi tulebki lüüa.

Vägivald, seal hulgas «kasvatuslik», on sotsiaalne nähtus. Arenenud ühiskond taunib mis tahes jõuvõtteid, kui neid rakendatakse nõrgema kallal. Õiguskantsleri analüüs näitab selgelt, et Eesti lapsel on ühiskonna algrakukeses ehk omaenda peres liiga madal staatus.

Laps pole vanemale partner, kellega pahategusid arutatakse ja asju selgeks räägitakse. Väike inimene, tuleviku ühiskonna liige, on hoopis nagu vana teler või raadio: kui ei mängi nii, nagu meie tahame, siis virutame rusikaga, küll õige heli tuleb.

Laps ei hakka vastu, sest saab aru, et tema jõud jääb meie omale alla. Ta saab väga selge signaali, et reeglid teeb tugevam ja reeglite eiramine toob kaasa karistuse, mis on tihti valus.

Dresseerime lapsi nagu karusid: raudplaadil tõstab mesikäpp jalga piina pärast. Publik, kes meetodit ei näe, plaksutab: näe, karu tantsib! Sarnaselt näeme, kuidas hea laps istub kukupailt, sööb taldriku tühjaks, ei röögi ega ropenda. Kiidame vanemaid, kes tihti on hea tulemuse saavutanud lubamatul teel.

Ma ei taha öelda, et laps peaks toitu narrima või nilbusi rääkima. Aga tähtis on, kas ta käitub hästi teadlikult, sellepärast, et suur inimene on talle selgeks teinud vajaduse olla viisakas, või hoiab oma tegudel kaant peal, sest kardab peksa saada. Hirmul laps õpib analüüsima tugevama tundeid ja prognoosima, kas tema kui nõrgema ükskõik milline liigutus ei too kaasa järgmist repressiooni.

Nii harjub laps end kontrollima ka hilisemas elus, arvestama sellega, kes on hetkel kõige tugevam. Temast saab arg ja passiivne täiskasvanu. Lisaks jätab ta meelde, et vägivald on norm.

Oma ahastuse elab ta välja endast nõrgemate laste või loomade peal. Ta lõhub, mitte ei loo. Muid vahendeid tundmata hakkab ta omakorda rakendama rusikaõigust oma peres, eeskätt laste vastu. Nii paljuneb kuri ja lapsed jäävadki nõiaringi.

Tundub vana jutt? Aga miks pole laste löömine Eesti peredes kuigivõrd vähenenud?

Lapsepõlves hoope kogenud praegused lapsevanemad õigustavad vägivalda ka oma kasvatusvõtetes. Kuulates 1. juunil ehk lastekaitsepäeval Kuku raadio saadet, hakkas mul õudne. Ikka veel usub keskmine raadiokuulaja, et peks on hea ja tähtis kasvatusvahend.

Lapsena vägivalda kogenud vanemad õigustavad löömist kui kasvatusvõtet just sellega, et neid on ju omal ajal nahutatud, aga neist on rihmast hoolimata või just «tänu» rihmale «korralikud inimesed» sirgunud. See seisukoht ei kannata kriitikat. Kuidas saab inimene olla korralik, kui teeb nõrgemale meelega haiget? Siit selgub kurb tõik, et «korralikkuse» mõiste on paljude jaoks lihtsalt materiaalne: võidab see, kel on mängu/elu lõppedes kõige rohkem asju.

Toon näite. Kui täiskasvanu võtab avalikus söögikohas taldriku ja viskab põrandale puruks, kutsutakse kohe turvamees ja ta peab oma agressiivse teo eest vastust andma. Kui ta lööb teist täiskasvanut, kutsutakse politsei. Kui lapsevanem lööb, tutistab või solvab karjudes ja valimata sõnadega oma last, ei juhtu harilikult midagi. Rahvas hoidub sekkumast «pere siseasja». Laps jäetakse oma valuga üksi. Või tegelikult ei – laps jäetakse valu põhjustanud lapsevanema hoolde.

Ühiskond peab olema rusikaõiguse vastu, sest see rusikas lööb tagasi. Lisaks keha valule kogeb laps ka peksuga kaasnevat alandust. Kehaline karistamine laostab lapse moraali ning nullib väärtushinnangud. Soome lastekaitsjate värske uurimus näitab, et kasvatusvägivald on vähenenud just tänu noortele lastevanematele, kes on sündinud ja kasvanud juba kehalist karistamist taunivate programmide ajal. Nemad ei rakenda oma laste suhtes mitte kaigast, vaid sõna.

Lastekaitse Liit on korraldanud nii sõna abil kasvatamise kampaaniaid kui ka perekoolitusi ning jätkab kindlalt tööd samal suunal. Oleme üllitanud palju materjale, kuidas lapsi nutikalt ja sõbralikult ilma vitsata kasvatada. Tagasiside on olnud väga hea – endi üllatuseks on vanemad näinud, et sõnakasvatus toimib paremini kui rusika oma.

Lastel on tore mäng: kivi, paber ja käärid. Algul maksab tugevama õigus: kõva kivi lööb ohtlikud käärid puruks. Võidab aga heatahtlik paber, kes mässib kiv­i sisse.

Tõsi, kurjad käärid võivad paberi enne katki lõigata – täpselt samamoodi, nagu vägivald jätab püsiva jälje lapse, nooruki ja tulevase pereisa või -ema ajju. Siiski usub Lastekaitse Liit, et aja jooksul hakkame kasvatusmuresid lahendades lähtuma ainult paberist ehk sõnast, mitte ei tee kääride või kivi ehk peksu abil. Ainult nii saame kasvatada kestliku Eesti jaoks julge ja tegusa ühiskonnaliikme ning hea lapsevanema.