Ehkki vaevalt et kellelgi oli suuremalt lootust, et eile Viljandis peetud Reformierakonna üldkogul võiksid erakonda puudutavad rahastamisküsimused saada avalikult selgeks räägitud, oli toimunu ometi kurvastav näide jäigast taktikast, mille erakond on valinud.
Juhtkiri: sisedemokraatiaga meil probleeme ei ole
11. juuni 2012, 16:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle asemel et keskenduda Reformierakonda tabanud kriisile rääkis erakonna esimees Andrus Ansip oma kõnes pikalt erakonna saavutustest, puudutades rahastamist ning sisedemokraatia mängimist vaid viimases lõigus, sedagi vaid põgusalt, keskendudes ka siis pigem teiste probleemidele: «hoogtöö korras» värvatud kriminaalidele (vihje IRLile) ning olukorrale, kus veerand partei annetustest tuleb ühe inimese käest (vihje sotsiaaldemokraatidele). Seega, süüdi on kõik teised, kuid mitte Reformierakond.
Samal ajal kui oma rahastamisprobleemid käsitlemata jäeti (kui mitte arvestada kaudset vihjamist «konkreetsele kaasusele» ning lootust, et «uurimisametkonnad selgitavad tõe välja»), toodi erakonna sisedemokraatia defitsiit rahva ette lavale.
Kel varem võis olla veel küsimus, miks Silver Meikar teda vallanud murega erakonna juhatuse ette ei läinud, vaid ajakirjandusse tulla otsustas, siis Meikari lõpetamata jäänud kõnet (mis küll, tõsi, ajast üle läks) saatnud valjuhäälne irvitamine ja hüüded «Aitab juba küll!», «Kaua sa ikka räägid!», «Kirjuta parem Postimehesse!» ja «Lase jalga!» andis sellele üsna selge vastuse.
Kui lisada erakonna liikmete seas lahti lastud kuuldus, nagu oleks Meikar enne loo kirjutamist Savisaarega pikalt lõunal käinud, ning vilksamisi pilgud ja sosistamine, hakkab jutt erakonna sees valitsevast tervest sisedemokraatiast näima sellena, mida retoorikas nimetatakse ennasttühistavaks väiteks.
Sel samal Reformierakonna etteheitel – miks ei rääkinud Meikar kõigest erakonnas, vaid läks avalikult meediasse – on aga veider vastuolu nende põhimõtetega, mis erakonna toimimisel peaksid olema. Erakond ongi avalik võimu teostamise vahend, ajakirjandus on vahend avalikkusega suhtlemiseks ning seetõttu on ka loomulik, et riikides, mida me endale eeskujuks toome, ei ole sugugi harukordne, et erakondlik suhtlus käib meedia vahendusel. Arusaam, et erakonnaasju saab või tohib ajada üksnes erakonna sees, on juba ise märk sellest, et erakonnal on asju, mida ta peab paremaks mitte avalikkuse ees arutada.
Kui sõnad tegudest nii rahastamise, sisedemokraatia kui avaliku poliitikategemise kohalt nii eri radu käivad, et nende puhul enam mingit kokkupuudet ei ole, tekib küsimus, kas tegu on ikka enam selle Reformierakonnaga, keda me seni tundnud oleme. Või kui väga lähedalt vaadata, kas ei hakka võimuväsimusest maha valguva rõõmsa oravanäo alt paistma hoopis teised näojooned, pärit kusagilt minevikust – lõtvunud põsed, topeltlõug ja puhmaskulmud.