Kelleks sa saada tahad?

Kui küsida mõnelt lasteaiatirtsult, kelleks ta tahab saada, kõlab üpris suure tõenäosusega, et lauljaks või näitlejaks, ehk koguni modelliks. Pole ka ime, nen­de ametite pidajate töö paistab üldsusele silma, nendes ametites on kerge silma paista. Ent on ju ka hulk teisi töid, mille tegemine toob rõõmu nii endale kui teistele. Palju mudilane nendest teab? Palju me isegi …
«Meie maal kõik tööd on head, vali, millist tahad.»

Pool sajandit tagasi kohtas selliseid lasteluuletusi, milles mõnest ametist ja selle tegijast juttu, üpris sageli. Vladimir Majakovski ja Manivald Kesamaa on esimesed autorid, kelle värsid meelde tulevad. Aastakümnetetagusesse aega jääb ka suhteliselt sihikindel töökasvatus koolis, mille juurde kuulus tehaste ja lautade külastamine, tutvumine kohalike ettevõtete töö ja toodanguga.

Uuem aeg tõi töövarju mõiste. Varjuna kannul käivad peamiselt gümnasistid. Aga mudilased? Neid saab aidata muu hulgas juturaamatuga. Viimati ilmus ameteid tutvustav raamat aastal 2007. Selleks oli Kerttu Soansi «Mari ja Jüri 10 ametit». Raamatus ei jutusta autor mitte niivõrd tööst ja selle tegemisest, vaid elukutsest selle kõlbelise poole pealt, kui elu kutsest.

Tiina Saare raamatul on teine eesmärk. See kirjeldab töötegemist. Raamat on ilukirjanduslik, pretensioonitult ladus ja sidus perelugu. Elukutsetega tutvumise põimib autor üpris osavalt, loomulikult ja lahtiste kaartidega mängides tegevustiku sisse.

Juttu tuleb üheteistkümnest ametist. Lood on lastepärased, rõõmsatoonilised. Ei jää säärast muljet, et töötegemine võiks kuidagimoodi raske või ebameeldiv olla. Ametiuhkus, soov oma oskusi edendada, töörõõm – need toob autor hästi esile.

Pihla on veel koolieelik ja uurib vanaisalt, kelleks too tahtis saada, kui veel väike poiss oli. Tuleb välja, et vedurijuhiks. Aga mida vedurijuht teeb, on tüdrukul uus küsimus varnast võtta. Sellele polegi nii lihtne vastata. Sama raske on Pihlal öelda, kelleks tema saada tahab. Vanaisa ja lapselaps võtavad nõuks hakata ametitega lähemalt tutvust tegema.

Millised on siis need ametid, millega autor peab tarvilikuks väikelast tutvustada? Vabriku- ja põllutöölist siit ei leia. Ametid on uueaegsed – kas sisult või nimetuselt. Kunagist lillepoe müüjat esitletakse nüüd kui lilleseadjat. Ja õige ka. Ilma selle oskuseta pole mõtet lillepoodi tööle kandideerida.

Käiakse uurimas IT-mehe, saatejuhi, pangatöötaja, füüsiku tööd. Pihla saab teada, milliseid töid tuleb teha hotellis ja juuksuriäris, mismoodi hambaid parandatakse, et klouni töö pole nali.

Autori seletused on lastepärased ja lihtsad. Ta oskab ka programmeerimisest lapse (ja mitte ainult lapse) jaoks arusaadavalt kirjutada. Lõppjäreldus – kelleks Pihla suureks saades hakkab – paistab juba enne lõppugi kätte. Tüdrukule meeldib joonis­tada, ta oskab seda teistest paremini. Niisiis, meie ees on tulevane raamatuillustraator.

Kui nüüd raamatust välja tulla ja autori valitud ametitele eemalt kaeda, torkab silma nende «pehme» iseloom. Pihlaga kohtunud tööinimesed on valdavalt teenindajad-vahendajad. Oma kätega teeb midagi valmis vaid pottsepp Kostja.

Ärgu võetagu seda etteheitena. Ehk on järgmises raamatus juttu talupidaja, teedeehitaja, remonditöölise, koka või rätsepa tööst. Kui tahame kutsekoolidesse rohkem õpilasi, tuleks sellega alustada juba enne, kui laps kooli läheb.

Raamat

Tiina Saar
«Eduard ja Pihla hakkavad töö­varjudeks»
Pildid joonistanud Joonas Sildre
Koolibri, 2012