Vaimse võimekuse testimise sisseviimine kõigile loataotlejatele tekitaks hulga probleeme. Esiteks, loa andmisel ei ole mõistlik diskrimineerida isikuid tunnuste abil, mis võivad, aga ei pruugi mõjutada konkreetse isiku liikluses toimimist. Selliseid tunnuseid ehk siis riskitegureid on selleks liiga palju – impulsiivne temperament, elamustejanu, antisotsiaalsed hoiakud, tähelepanuprobleemid, alkoholiprobleemid jne.
Sellisel juhul jääks lubadeta väga suur osa indiviididest ja kokkuvõttes läheksid asjaomased apellatsioonid riigile kulukaks. Need omadused ei ole hinnatavad skaalal ühe ja nulliga, vaid on mõõdetavad pikemal jaotusskaalal. Seega jääb alati küsimus, kuhu nimetatud juhul tõmmata piir normi ja patoloogia vahele.
Vaimse võimekuse mõõtmine teadusuuringus, kus uuritakse mingi inimrühma keskmist taset, on palju lihtsam võrreldes individuaalseid otsuseid puudutava testimisega. Kui on vaja tõmmata piiri normi ja patoloogia vahele, tuleb üksikisiku kohta käiva kliinilise hinnangu andmiseks teha läbi põhjalik individuaalne hindamine, milleks on vaja vastavaid ekspertkomisjone.
Vaimse võimekuse individuaalne testimine on pikk ja põhjalik protseduur, mida saavad ellu viia vastavat kutset, testi, testikoolitust ja litsentsi omavad kutsega kliinilised psühholoogid. Enne sääraste meetmete kaalumist on vaja kulu-tulu analüüsi, kui kulukas on sellise süsteemi sisseseadmine ja kui palju see liiklusohutust tegelikult parandaks.
Mis puutub vaimsesse alaarengusse, on enam kui tõenäoline, et loa taotlemisel tehtavad teooria- ja sõidueksam on iseenesest piisavalt keerulised, et välistada loa saamist nii tõsise probleemi korral.
Lisaks, kuigi paljud liikluses väljenduvad riskitegurid on ajas stabiilsed, on mitmed neist ka ajas muutuvad. Nende omaduste väljendumine autoroolis sõltub osaliselt ka indiviidi eneseregulatsiooni oskustest. Oskusi on aga võimalik arendada. Ka vanemas eas tekkiv kognitiivsete võimete ja reaktsioonikiiruse vähenemine on vähemalt mõningal määral rehabiliteeritav. Samuti saab isik oma kognitiivsete võimete languse väljendumist autoroolis kompenseerida näiteks marsruutide ja sõiduaja valiku abil. Oluline on isiku teadlikkus probleemidest.
On mõeldav, et need isikud, kes juba korduvalt on liikluseeskirjade rikkumisega silma paistnud ja lube tagasi taotlevad, teevad läbi põhjalikuma vaimse tervise kontrolli, kus selgitatakse välja nende probleemse käitumise põhjus ja langetatakse otsus rehabilitatsioonivajaduse kohta.
Kui Eesti liiklust soovitakse muuta ohutumaks, on hulga meetmeid, eriti liikluskoolituse puhul, mille sisseviimise puhul oleks vähem vastuolusid, tõenäoliselt efektiivsem ja ka suurema kasuteguriga. Nii isiksuse kui ka kognitiivse võimekuse teste saaks liiklusohutuses kasutada küll, kuid pigem näiteks liikluskoolituse raames inimesele endale tagasiside andmiseks ja informeerimiseks tema isiklikest riskiteguritest.