Eesti suurepärased positsioonid rahvusvahelistes pressivabaduse edetabelites on küll tunnustuseks meie ajakirjandusele, kuid eesmärgiks on anda hinnang Eesti riigile, mis ei tohi veenva põhjuseta piirata ühiskonnas valitsevat väljendus- ja ilmutamisvabadust.
Pressivabaduse teema on jõudnud Londoni kohtusse. 2011. aasta novembris algatati reaktsioonina News of the Worldi kriminaalsele käitumisele Levesoni uuring. Ajakirjanduseetika, -tavade ja -kultuuri üle arutlev kohtunike kogu, mille Briti peaminister seadis ametisse siis, kui sai selgeks, et News of the World, ja võib-olla mõned teisedki meediakompaniid, olid rutiinselt sekkunud inimeste eraellu, on praeguseks üle kuulanud üle 250 tunnistaja ja 150 uut tunnistust ootab oma järge. Teema on kuum ja pole möödunud päeva, mil protsessi uudistes ei kajastataks.
Siin tuleb olla väga ettevaatlik, sest Levesoni uuringut ei algatatud mitte lehtede intrigeeriva sisu tõttu, mis on paljude arvates ajakirjanduse kaasasündinud patoloogia, vaid kuritegeliku käitumise pärast. Nende ajakirjanike kriminaaltegusid ja avaliku korra rikkumist tuleb muidugi karistada, kuid kindlasti ei tähenda see hukkamõistu ametile kui sellisele.
Poleemika jõuab siin ringiga punkti, kus ühed süüdistavad ajalehti halvas käitumises, mis väljendub enamasti kurjade vaimude väljaajamises, teised rõhuvad pressi ühiskondlikule tähtsusele ja rollile, kaitstes ajakirjandusvabadust kui põhiõigust ja demokraatliku riigi ühte alustala.
Häkkimisskandaalis, mis oli Levesoni katalüsaatoriks, nähakse paljuski tõestust selle kohta, et ajakirjandust raputab justkui sügav kvaliteedikriis, aga et selle taga peituvad veelgi sügavamad põhjused. Soov haarata järjest suuremat lugejaskonda olukorras, kus müük muudkui väheneb, on väidetavalt motiveerinud Briti meediat murdma hea ajakirjandustava rusikareegleid. Tulemusena ületavad intrigeerivad lood sündsuse piiri ja teenivad vaevalt seda avalikkuse huvi ja teabevajadust, millega nad varem oma valikuid põhjendasid.
Kui rääkida tegelikust kriisist ajakirjanduses, siis pole see seotud tabloidlehtedes ilmuvate skandaalidega, vaid demokraatliku ühiskonna välja töötatud ja ajakirjandust puudutavate arusaamade ümberhindamisega.
Näiteks telefonihäkkimise tagajärjel hakkab tulevikus ilmselt järjest rohkem ette tulema olukordi, kus kohtunike meelest on inimõigusdeklaratsioonides kirja pandud õigus eraelu puutumatusele tähtsam samades tekstides sätestatud sõnavabaduse põhimõttest ja nii edasi.
Kahju on sellest, et ühe väljaande ümber toimunu on andnud vajaliku ettekäände, millega seadusloojad õigustavad nüüd sõltumatu ajakirjandustöö reguleerimist. Lisaks Ühendkuningriigis meediaskandaaliga seotute ülekuulamisele kirjutatakse nüüd järjest enam avalikke uuringuid ajakirjanduse reguleerimise, kontrollimise, meediastandardite ja töömeetodite väljatöötamise ning meediakontsentratsiooni teemal.
See märgib seda, millele Mart Kadastik viitab: võimu liigset sekkumist võimaldavad seadused, olematu või puudulik eneseregulatsioon, riigi väljastatavad tegevusload või ettekirjutused ajakirjanikele jne (PM, 28.05).
Kes peaks pressi reguleerima kui mitte press ise? Kuna peale eneseregulatsiooni ja riikliku regulatsiooni kolmandat võimalust ei ole, tuleb kahtlemata valida eneseregulatsioon, see tähendab, et kaasaja tingimustesse sobiv eetikakoodeks, mille töötab välja ja võtab vastu näiteks ajalehtede liit. Tugev eetiline tegevusalus on ühtviisi kasulik nii ajakirjanduse tootjatele kui tarbijatele.
Kuid iga kord, kui tekib pisemgi diskussioon ajakirjanduse teemal, vallanduvad hääled ja käivituvad mehhanismid, mis kipuvad otsima ajakirjanduse kvaliteedi parandamise sildi all võimalusi ajakirjandusväljaannete tööd seadusega kontrollida või riiklikul initsiatiivil eetikakoodekseid vorpida. Hoiatav näide on siin Ungari valitsuse tegevus võimuvertikaali rajamiseks möödunud aastal.
Euroopa Parlamendi resolutsioonid on korduvalt kutsunud Euroopa Komisjoni üles lahendama Euroopa Liidu tasandil meediapluralismi temaatikat – olukord erinevate Euroopa riikide meedias tekitas ELi tasandil arutelu pluralismi küsimuses Berlusconi juhitud Itaalias (2009), meediaõiguse üle Ungaris (2010–2011), konkurentsi ja läbipaistvuse probleemide tõttu Bulgaarias (2008–2012).
Kuigi Euroopa Parlament ei jõudnud 2009. aastal lõpliku teksti osas kokkuleppele, võeti 2011 veebruaris siiski vastu Ungari meediaseadust puudutav resolutsioon, milles kutsutakse Euroopa Komisjoni üles välja töötama meediakontsentratsiooni seaduseelnõu, olles sealjuures teadlik, et see teema ei kuulu liidu pädevusse.
Selleks et vastata parlamendi taotlusele, seadis Euroopa Komisjon omakorda ametisse Läti endise presidendi, Vaira Vike-Freiberga juhitava kõrgetasemelise töörühma, mille tööteemadeks on meediavabadus, pluralism ja eetikakoodeksid. Lisaks on Euroopa Parlamendis praegu arutlusel ajakirjandusvabaduse standardite raport jne.
Praegu on hea kõrvuti panna mitu fenomeni: ühelt poolt on ajakirjandus saanud õppetunni illegaalsetest telefonihäkkimistest, teisalt on riigid mõistnud Ungari meediaseaduse näitel, kui ohtlik ja vale on jõumeetodil pressi tegevust kärpida.
Just siin sobib viidata Eesti suurepärastele positsioonidele Piirideta Ajakirjanike ja Freedom House’i pressivabaduse indeksis, sest neid saavutusi tuleb hinnata samadel põhimõtetel.
Nõnda nagu kõrged edetabelikohad on tunnustuseks Eesti ajakirjandusele ja väljaandjatele, on need ka peegelduseks õiguslikule olukorrale riigis.
Ajakirjanduse vabaduse ulatus rahvusvahelistes tabelites annab hinnangu Eesti võimudele, sest nad ei tohi veenva põhjuseta ühiskonnas valdavat väljendus- ja ilmutamisvabadust piirata. Allikakaitseseaduse problemaatika olgu meie ametkondadele aga meeldetuletuseks, et asjasse puutuvaid või huvitatud osalisi tuleb poliitiliste otsuste langetamise protsessi kaasata juba seadusandlustöö eeltöö faasides. Sarnast probleemi, kuigi palju võimendatumal kujul, kohtasime Ungari meediaseaduse puuduliku ettevalmistuse puhul.
Kuidas edasi? Ajakirjandusvabaduse võtmeks peab jääma eneseregulatsioon. Kommentaariks kriitikutele, kelle väitel – ja häkkimisskandaali näitel – eneseregulatsioon tänapäeval enam ei toimi, tuleb meenutada vana tõde, et igaühel on nii õigused kui vastutus oma tegude ees – ajakirjaniku ebaseaduslik tegevus ei saa kuuluda pressinõukogude haldusalasse ega olla argumendiks mitte toimiva eneseregulatsiooni kohta.
Aga meenutagem kohe ka seda, et põhiseaduse järgi tohib riik põhiõigusi – antud juhul ajakirjandusvabadust – käskude ja keeldudega piirata vaid juhul, kui kavandatavad meetmed on saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalsed ning muud abinõud enam ei aita.
Juhul kui eesmärgiks on piirata ajakirjaniku tegevust, tuleb esmalt hinnata piirangu proportsionaalsust: sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Mis puutub aga toimivasse eneseregulatsiooni, tuleb probleeme ja võimalikke lahendusi samuti hoolikalt vaagida. Aga neid mõttetalguid korraldab meedia juba ise.
Martin Kala töötab Euroopa Ajalehtede Liidus õigusnõunikuna. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.