Spiooniskandaal sai eile õiglase punkti
Juhtkiri: reeturi au
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veendunud patrioodi hing võib muidugi täis minna, kui ta kuuleb, et enese riigireetmises süüdi tunnistanud Herman Simm ei saanud seaduses sätestatud maksimaalset 15-aastast vanglakaristust, vaid kokkuleppemenetluse korras ainult 12 aastat ja kuus kuud. Et aga inimene ise oma süü üles tunnistas, on 12 ja pool aastat täiesti paras aeg.
Pahameelt võib tekitada ka kokkuleppemenetlus, sest mis kokkuleppest saaks sellise kurjategija puhul rääkida, kuid mõistlikuks lahenduseks tuleb pidada sedagi. Kui pooled poleks kokkuleppele jõudnud, oleks see Eesti riigile tähendanud tõenäoliselt kõigi kolme kohtuastme läbimist, mis toonuks kaasa sellegi, et riigisaladuseks kuulutatud materjalidele oleks ligi pääsenud väga suur hulk ametnikke.
Enese süüdi tunnistamine aga ei vähenda Herman Simmi kuriteo raskust – riigireetmine on jõle tegu, ükskõik millistel motiividel see toime pannakse. Aga ega sellisel teol mingeid erilisi motiive olla saagi. Nagu juhtumiga tegelenud kapo uurijadki on öelnud, juhtisid Simmi tema tegudele isiklik omakasu ja tunnustusvajadus, värbajad teda eriti meelitama ei pidanudki.
Riik võib õigusega öelda, et on madu oma rinnal soojendanud, sest tegemist oli kõrge ametnikuga, kellel hüvedest tegelikult ju puudust polnud. Arvestades, et maailmas maksab spiooni värbamine miljoneid dollareid, võib Simmile makstud 1,3 miljonit krooni nimetada odavmüügiks.
Versioon, nagu oleks teda riigireetmisele tõugatud šantažeerimise abil, on lihtsalt hale – Eesti seadused annavad inimesel, kes on minevikus näiteks KGBga seotud olnud, võimaluse end ise üles anda, ilma et järgneks vastutust. Tõsi, siis pole ka enam võimalik töötada kõrgel ametikohal ning ilmselt just see pärssis ka Simmi oma mineviku tunnistamisel. See pole muud kui ahnus.
Kui sellest juhtumist midagi õppida, siis seda, kui oluline on personalivalik riigiameti kõrgetele kohtadele. Mäletatavasti pidi Herman Simm 1995. aastal pahanduste tõttu lahkuma politseiameti peadirektori kohalt. Mees leidis aga uue rakenduse kaitseministeeriumis ja hakkas peaaegu kohe ka riigisaladusi müüma. Nii et kui kaitseministeerium poleks kõrgele riigiametnikule säärast ametialast langevarju pakkunud, poleks olnud ka NATO ajaloo suurimat spiooniskandaali.
Kuid skandaali suurus ei tee reeturist kangelast. Reeturit ei armasta keegi – isegi mitte see, kelle heaks ta reedab. Nii on ka Simmi ambitsioone toetanud Vene poole aukiri vaid virtuaalne ja auaste kõigest lubadus.