Tagasi
Uute külade tekkimine on selge näide selle kohta, et tuleb toetada tugevamaid keskusi, sest sellest võidavad ka ümbritsevad piirkonnad ja seal maalist eluviisi harrastavad inimesed.
Inimesed tahavad, et nad saaksid elada keskkonnas, kus neile meeldib, teha tööd, mis neile meeldib ja mille eest nad saavad head tasu, lisaks on neil ka soovid vaba aja veetmiseks. Suure linna lähedus annab inimestele võimaluse neid kõige paremini täita. See, et inimene tahab võimalust ooperiteatris käia, ei tähenda, et ta tahab suures paneelmajas elada. Inimene tahab tarbida suure linna hüvesid, aga elada vaikuses ja rahus.
Inimesed tahavad liikuda palju suuremal alal, nad ei taha tingimata elada samas kohas, kus töötavad.
Miskipärast kiputakse Eestis arvama, et avaliku sektori otsused käivad ees ning selle tulemusel elanike arv kuskil piirkonnas järsult kasvab või kahaneb. Reaalselt on vastupidi – kõigepealt elanike arv muutub, selle järgi tehakse otsuseid, kas avatakse-suletakse koole, muudetakse küla alevikuks või muud sellist. Inimeste endi otsustest sõltub palju rohkem, kui tahetakse uskuda.
Me peaksime muretsema selle pärast, et inimesed saaksid elada niimoodi, nagu nad tahavad. Kui meil on inimesi, kes tahavad maal elada, peame neile selle võimaluse looma. Lisaks tahavad ühed ja samad inimesed eri eluetappidel erinevaid asju.
Maakohtade tühjaksjooksmise mure tundub tõesti pisut üle paisutatud. Kui kohtun oma kolleegidega teistest riikidest, siis põhiliselt räägitakse ikka linnade probleemidest. Neis arenenud riikides on linnastumise tase kõrgem kui Eestis, ka ÜRO statistika järgi on kõigis Skandinaaviamaades linnastumine kõrgem kui Eestis. Kiire ja jõuline linnastumine tekitab oma probleeme – transpordi, veevarustuse, energiaga, millega Eestis on seetõttu vähem kokku puututud, et elanikkond on palju ikkagi väiksemates kohtades elanud.
