Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: kuidas saada eestlaseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Abdul Turay | FOTO: Erakogu

Hiljuti pidasin kodanikurahvusluse kriisi teemal mõned loengud Hugo Treffneri gümnaasiumis ja teistes Tartu koolides.


Õpilased olid loengu ajal üsna vaiksed, aga nende õpetajad väitsid, et pärast minu lahkumist tekkisid päris ägedad vaidlused selle üle, mida see Eestile tähendab.



Kõik ei pruugi täpselt teada, mis on kodanikurahvuslus, veel vähem seda, et see on kriisis, sestap lubage mul seda veidi selgitada.



Ma pean selle all silmas seda, et minu kodumaa Suurbritannia võib samamoodi kokku variseda nagu Nõukogude Liit, ja seda mitte viie või kümne aasta pärast, vaid juba järgmisel või ülejärgmisel aastal.



Sama võib juhtuda Belgia, Hispaania, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja isegi Ameerika Ühendriikidega. Kanada seisis kokkuvarisemisest juuksekarva kaugusel neljateistkümne aasta eest.



Suurbritannia on väga tõsise ohuga silmitsi juba praegu. Kui te ei tunne Briti poliitikat, siis võib see teid muidugi üllatada.



Üldiselt võib eristada kaks tublisti erinevat ideed rahvusriikluse kohta. Ühelt poolt väidavad ühiskondliku lepingu pooldajad alates Rousseau’st, et rahvusriigi legitiimsuse tagab see, et kõik mingi maa elanikud on nõus elama teatavate ühiste reeglite järgi. Suur­britannias on meil siis esindusdemokraatia, konstitutsiooniline monarh, kindel kirik (anglikaani kirik Inglismaal ja presbüteri kirik Šotimaal) ning tavaõiguse süsteem Inglismaal ja Walesis ning segaõigus Šotimaal. Alates 1990. aastatest on Šotimaal ja Walesil – erinevalt Inglismaast – ka vastavalt oma parlament ja rahvusassamblee.



Enamik mainitud institutsioonidest on väga eakad ning varasematel sajanditel läksid need inimestele korda. Need kujutasid endast Suurbritannia enesekuvandi selgroogu. Briti rahvushümn «Jumal, kaitse kuningannat» ei väljenda näiteks armastust kodumaa vastu, vaid truudust monarhiale.



Briti inimesed on kaotanud austuse rahvuslike institutsioonide vastu, keegi ei käi kirikus, parlamenti põlatakse ning rahvushümni mõnitatakse. Lisaks oli 1980. aastatel võimul konservatiivne partei, mis tekitas võõrandumist väga suures osas elanikkonnast, eriti Šotimaal. See tõi kaasa šoti rahvusluse tugevnemise ning praegu ongi poliitikas esile tõusmas põlvkond, kes kasvas üles 1980. aastatel.



Šoti Rahvuspartei, mis taotleb Šotimaa iseseisvust, on kutsunud üles korraldama rahvahääletust juba enne 2011. aastat.



Kui konservatiivid tulevad taas võimule, nagu näitavad arvamusküsitlused, võivad šotlased hääletada iseseisvuse poolt mitte tingimata sellepärast, et nad seda tahavad, vaid lihtsalt sellepärast, et nad ei taha veel üht konservatiivset valitsust.



Tõenäoliselt tekib küsimus, mis on sellel pistmist Eestiga. Asi on selles, et on olemas ka teine rahvusluse suund, nimelt etniline rahvuslus. Selle teooria kohaselt, mille esimesena esitas XIX sajandi algul saksa filosoof Johann Herder, tagab rahvusriigi legitiimsuse see, et kõik selle elanikud kuuluvad ühte rahvusse: nad kõnelevad sama keelt, näevad ühtmoodi välja, laulavad samu laule, järgivad samu traditsioone ning neil on ühised esivanemad.



Eesti on päris hea näide selle kohta, kuidas luua etniline rahvus eimillestki, sest just nii juhtus, kui Herderi ja tema õpilaste ideed hakkasid XIX sajandi keskel Baltimaades levima. Ah et polegi oma rahvuseepost, mõtles Friedrich Reinhold Kreutzwald – ja kirjutas selle valmis.



Kodanikurahvuslus on potentsiaalselt inklusiivne ja paindlik, etniline rahvuslus põhimõtteliselt mitte. Eesti etniline rahvuslus seisab silmitsi teatavate probleemidega.


Kas aina enam üleilmastuvas maailmas, kus miljonid inimesed liiguvad üle riigipiiride, on etniline rahvuslus üldse võimalik? Riigijuhid soovivad muuta Eesti sama õitsvaks nagu Rootsi, Soome või Norra. Kui Eesti nii kaugele jõuab, tulevad ka immigrandid, seda ei saa peatada. Nad ei pruugi tulla ainult Aafrikast või Aasiast, vaid ka mujalt Euroopast, kus elab miljoneid inimesi, kes ei näe sugugi välja nagu tüüpilised eestlased. Ja kui nad ei tule, siis ainult sellepärast, et Eesti suur projekt on läbi kukkunud.



Eestit vaevab seniajani rahvastiku vähenemise probleem. Majanduslik olukord ei soosi praegu kuidagi valitsuse kampaaniat, mille eesmärk on panna inimesed rohkem sünnitama. Kui ei ole tööd ja raha, siis ei ole ka lapsi.



Kõneldes nooremate inimestega, mida ma olen viimastel nädalatel üsna palju teinud, on nad täiesti veendunud, et Eestile omane etniline rahvuslus oli, on ja jääb. Keegi ei taha kuuldagi samalaadsest olukorrast nagu Kanadas, kus kahel keelel oleks põhiseaduse kohaselt võrdne staatus.



Ent kogu selle juures on veel üks asi, mida tähele panna: ehkki kodanikurahvuslusele üles ehitatud riigid on kriisis, on kodanikurahvuslus kui idee vähemalt sama tugev kui varem või tugevamgi. Õieti on paljud varasemad etnilised rahvusriigid muutunud kodanikurahvuslusele üles ehitatud riikideks, kaasa arvatud sisuliselt kõik Lääne-Euroopa riigid.



Nagu Eesti, on ka Šotimaa Põhja-Euroopa väikeriik. Tal on kogu maailmas kuulus ja selgelt eritletud rahvuspärand ning kindel enesekuvand. Selle peale võiks arvata, et šoti rahvuslus on etniline. Aga seda ta ei ole. Šoti Rahvuspartei on järjekindlalt taotlenud Aasiast pärit moslemite, teiste immigrantide ja nende järglaste toetust. Nad on õhutanud neid pidama end šotlasteks ning kasutanud neid oma liitlastena šoti rahvusliku uhkuse tõstmisel. Nad on püüdnud enda poole võita isegi niinimetatud uue Euroopa immigrante, sealhulgas eestlasi, kes on saabunud Šotimaale viimasel neljal aastal.



Inklusiivse poliitika abil on Šoti Rahvuspartei muutunud 1980. aastate nišierakonnast valitsuserakonnaks. Lühidalt öeldes, šotlased on võtnud omaks kodanikurahvusluse, mille nad seavad vastamisi Briti kodaniku identiteediga.



Vahest peaks Eesti šotlastest õppust võtma. Võib-olla on lahenduseks eesti rahvusliku identiteedi üle hoopis suurema, mitte vähema uhkuse tundmine.



Eesti on väikeriik, aga ta ei pruugi seda olla. Üks õpilane – ma olen kohe kindel, et temast saab kunagi peaminister – sõnas: «Me võime muuta Eesti ja eestlased selliseks, et kõik tahaksid meist eeskuju võtta.»



Immigrandid ei pruugi olla oht, nad võivad olla liitlased. Need, kes siia tulevad, ei soovi õppida vene või inglise keelt, nad soovivad õppida eesti keelt, siinse maa ühist keelt.


Ma võin ka enda kohta öelda, et kui ma jään siia kauemaks elama ja saan siin lapsi, siis ma õhutan neid kodus eesti keelt kõnelema ja ennast eestlaseks pidama, ehkki kahtlemata ei näe nad välja samasugused nagu teised.



See ei ole muidugi lihtne ja praegune majanduskriis on need probleemid veidi tagaplaanile tõrjunud. Kui ei ole tööd ja raha, pole sisserändajaid. Aga probleem ei kao sellega veel kuhugi. Vähemalt arutada tasuks seda kindlasti.


Tagasi üles