Ahto Lobjakas: teater on tõsine asi

Viimastel aastatel on tundunud, et demokraatia ülekandemehhanismid – kujutlegem neid rihmade ja hammasratastena avalikkuse ja valitsuse vahel – ei toimi Eestis kõigist tema edusammudest hoolimata päris nii nagu, ütleme, Prantsusmaal. Poliitiline skandaal skandaali järel hajub, sumbub, jookseb tervendavat potentsiaali vabastamata unustuse liiva.

Süsteemis lekib kusagilt survet. Ükskõik, kui rikast kütust sinna sisestada (lindiskandaalidest kuni Silvergate’ini), Eesti demokraatia mehhanismid ei suuda täita funktsioone, mis neil on võrreldavas läänelikus masinavärgis. Õhku puhastavat, mürkgaase lendu laskvat korstnakatuse tõusmist lihtsalt ei toimu.

Lähimale sellisele sündmusele jõudsime ehk paari kuu eest, kui tänavatele tuldi fooliummütsides. Teatud mõttes oli see seni kõige stiilipuhtam läänelik poliitiline aktsioon Eestis, indiviidide flash mob, iseeneslik massireaktsioon peaministri internetipõlguse ja -ignorantsuse vastu.

Internetti sündinud jagavad Eestit elukeskkonnana maailmaga põhijoontes samamoodi nagu ameeriklased või India elanikud. Internet on universaal ja selles mõttes üks olemuslikult euroopalik nähtus.

Aga ühes teises mõttes esindab fooliummütside mäss üht hoopis vanemat, eestilikku, hõimlikku ja seeläbi kodusemat ühiskondlikku hoovust. Ja see teine mõte on see, mis meid selles loos huvitab. Sest selles peidab end jõud, mille potentsiaal Eesti demokraatia uuendamiseks jääb ettenähtavas tulevikus hoopis suuremaks (ja ürgsemaks) kui ükskõik milline Euroopa laen. Nimetagem seda jõudu, seda nähtust «teatritegemiseks».

Sest Ansip ei eksinud seemne- ja fooliumijutlusega üksnes läänelike väärtuste vastu. Seda on varemgi juhtunud, ilma et rahvas oleks tänavatele tulnud. Ansipi viga (mida on varemgi osatatud) oli teha teatrit. Ühelt poolt tähendab see rünnet sügavalt konservatiivse «rahvuskeha» sündsustunde vastu (riigijuhid peavad end tõsiselt võtma), teiselt poolt – ja palju olulisemalt – lõi teatritegemine rahva jaoks pinna, kus see end publikuna kodus tundis olevat. Ansip tõi end teatritegemisega maa peale, koju.

See on mõttekäik, mida ehk ei oleks, kui sel nädalal poleks etendunud NO99 teatritükk «Reformierakonna juhatuse koosolek», nagu ei saa olemas olla ühe poolega münti. See näidend (koos «Ühtse Eestiga») on kas tahtlikult või tahtmata, teadlikult või teadmata, avanud uue horisondi Eesti poliitikas. Vara on öelda, kas tegemist on päästenööriga meie üha küünilisemaks muudetavas ajas, aga vähemalt kangastub siin sajanditepikkuste juurtega jõud, mille rakkesse saamine annaks lootust.

Teater ja võim ei ole iseenesest ­Euroopas kontvõõrad. Shakespeare, Moliére, Shaw, Brecht olid sügavalt poliitilised näitekirjanikud. Suur nagu nende mõju oli, olid nad kõik ennekõike väljapaistvad isiksused. Eesti teatritava lähtub täpselt vastupidisest suunast. See ei sõltu üksikutest kirjanikest (ja meil on olnud väga häid näitekirjanikke), vaid ainesest, motiividest, reaalsusest, mis pulbitseb rahva- või hõimumälu jagatud hämarates sügavustes.

Teater on meie jaoks midagi palju tõsisemat kui kellegi kujutlusvõime vili. Meieni on jõudnud Läti Henriku ülestähendus «suurest prohvetimängust», mis peeti 1205. aastal Riia linnas eesmärgiga näitlikustada kohalike jaoks piiblit. Henrik kirjutab: «Selle mängu sisu selgitati tõlgi kaudu väga hoolikalt nii juures olnud vastristituile kui ka paganaile. Aga siis kui sõjariistus Kiideoni mehed vilistitega võitlesid, hakkasid paganad ära põgenema, kartes surma saada...» (Julius Mägiste tõlge).

Siin on meil midagi palju enamat kui läänemeresoome hõimude ja lääne dramaturgia laupkokkupõrke esmamainimine. Meil on ajast hägustamata sissevaade teatri tähendusse.
Riia A.D. 1205 on midagi, mis resoneerib meis tänapäevalgi. Me võtame teatrit tõsiselt, nii rahvas kui võim ühtemoodi. Teater on suur võrdsustaja, seal käivad nii ministrid kui lihtinimesed. Aga olulisemalt, teatri hääl kostab (näiteks ajakirjanduse hääl tihti ei kosta).

Vastamaks küsimusele, miks teatri hääl kostab, tuleb pilku tõsta. Teater on uuema aja kooskäimise viis, maale toodud traumadega, nagu Läti Henrik osutab. Aga see on omaks tehtud, poogitud omase külge. Sellel «omasel» on palju tahke, aga olulisim praeguses kontekstis on laulupidude traditsioon. Küll n-ö kultuurisündmustena, on laulupidudel meie ajaloos olnud äärmiselt poliitiline roll. Sama massiivse intensiivsuseni teater oma piiratud ulatusega jõuda ei saa, kuid see kannab ja kanaliseerib endas kontsentreeritult sama jõudu – üha mõjukamalt, nagu NO99 lavastused näitavad.

Üks viis selle jõu lahtiseletamiseks peitub mõistes «julgeolek». Lahtimõeldult on «julge olla» hoopis midagi muud kui tänapäevane riigiturve. Selles heiastub koosolu, -seismise ja -tegemise võimestav toime. Amatööretümoloogiliselt saab sellele väitele tuge soome sõnadest julkisuus (= avalikkus) ja rohkea (= julge). Kooslaulmine, tänapäeva koorilaulu kehastuses, kannaks endas seega midagi üsna iidset. Midagi, mille me oleme sõnas unustanud, aga mis kuidagi seisab meeles.

Teater on samm edasi, üks sildadest lääne traditsiooniga, mida me nii kaua otsinud oleme. Oma poeetiline ­­õig(l)us on peidus asjaolus, et see sild käib üle Kreeka. Kriis, draama ja demokraatia on kõik kreekakeelsed sõnad, mis viivad meid soovi korral nende nähtuste allikaile.

Ses mõttes seisavad NO99 näitekirjanikud ühes reas antiigidramaturgidega, kes tõid tõe koju polisesse. Polisesse, mis (mõeldes Heideggeriga Sophoklese «Antigonest») on ajas, ruumis ja vaimus «enne» poliitikat. Polisesse kui kohta, kus saab üldse võimalikuks küsimine selle järele, mis on oluline, miks ja kuidas. Polisesse, mille jaoks dramaturgid toimisid helihargina.

Heideggeri ja klassikaliste lääne dramaturgide jaoks on selle toimingu keskmes eraldiseisev inimene. Aega loova, ajalukku astuva ja ajalugu tegevana vastandub ta keskkonnale ja keskmisele. Meie jaoks samas on just kese see, mis on instinktiivselt oluline.

Sealt tuleb tasakaal ja sealt omakorda jõud. Teatud mõttes lühiühendame nii klassikalise traditsiooni, jõudmatagi Platonini. Me ei mõtle inimesele mõeldes sellele, mis teda eristab teisest inimesest (või loomast), vaid sellele, mis teda teistega samaks teeb – sest koosseismises on julge-olek.

Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse. See on ehk põhjus, miks eesti kirjandustraditsioonis pole oma, romantiseerimata kangelasi (Lembitu oli tõenäoliselt keegi, kel oli väljapaistev võime manipuleerida konformismi).

Meie jaoks algab kõik oluline kooris ümisemisest, ükskõik kui intellektuaalsest koosolemisest. Siia jõuavad tagasi ka kõige valgustatumad konsensusediskursused, mida edendavad meie kõige euroopalikumad ühiskonnakriitikud. Selline intellektuaalselt leitud konsensus jääb aladetermineerituks (st mõiste ei suuda võtta kestvalt eluvõimelist kuju) ja praktikas saavutamatuks.

Põhjuseks tõik, et kooris ümisemine (või laulminegi) pole sama sorti konsensus, mida tunneme lääne keeltest ja kultuuridest. Meie konsensuse juured on mujal, see ei ammuta oma jõudu arutelust. Arutelu tuleb hiljem, pärast seda, kui olemas on julge-olek, küünarnukitunne, koosmeel (nimetatagu seda nähtust kuis iganes).

Teatrile lisatud «laulupeoefekt» peegeldab meie masinglikult diagnoositud praktilist soomeugri meelelaadi. «Julge-olek» ei ole jagamatu. Niipea kui julgelt olev koos-seis (nt teater koos publikuga) end tõsiselt võtma hakkab – nagu juhtus «Ühtse Eestiga» –, on ta poliitiline jõud. Tal on sellisena potentsiaal ja kalduvus liikuma hakata. Ja praegu liigub ühiskond NO99 abiga senise lõdva konsensuse vastu.

Mis ei ole iseenesest hea ega halb enne, kui selgub, millisena uus konsensus end teostama hakkab. Noorema, internetipõlvkonna jaoks on siin olemas ohud, sest koos-olu sidemed on ürgselt kollektiivsed. Tema loomuses on toimida indiviidi kahjuks ja ei ole veel kindel, et meil on jõude, kes näeksid piisavalt selgelt teed inimeseni.

Kuid, nagu öeldud, midagi liigub. Õhus on Mahtra sõja ja Anija meeste Tallinnas käigu hõngu, isegi kui me seda vaid ähmaselt tajume ja Toompeale jääb hangudega minemata. NO99 on avanud midagi, mis on meile kõige lähemal ja mida me seetõttu ei näe. Sellest tunduvad aru saavat ka ministrid. Midagi meis oskab endiselt otsesõnu lugeda prohvetimängude kirja.