Ometi on selles kõiges ka omamoodi möödarääkimist. Jah, Krugman on tõepoolest patroneeriv ja ülbe, aga Krugman ei ole patroneeriv ja ülbe mitte ainult Balti riikide, vaid üldse kõige ja kõigi suhtes, kel temast erinev arvamus. Mullu näiteks mõnitas Krugman mitmes blogipostituses järjest teist Nobeli majanduspreemia laureaati Robert Lucast ühe Lucase poolt kusagil konverentsil pillatud ja kontekstist välja kistud tsitaadi tõttu.
See ongi Krugmani viimase aja stiil: ärme süveneme, võtame kinni suvalisest lausest, moonutame fakte ja andmeid, ründame isiklikult. Just see ja äärmuslik ideologiseeritus on ka peamised põhjused, miks näiteks USA majandusteadlased, paljud neist Krugmani endised õpilased ja kolleegid, teda enam ammu tõsiselt ei võta.
Krugmanit iseenesest ei huvita Eesti, Läti, Leedu või Iirimaa – riigid, mis talle tihti hambu satuvad. Ta ei tea neist riikidest loomulikult mitte midagi, ei tunne taustu, ei tea poliitilist ega majanduslikku konteksti, ei tea valikuid, otsuseid ega pikemat perspektiivi.
Seepärast ta ka lahmib. Need väikesed riigid on Krugmani jaoks olulised ainult laiemas kontekstis, see on küsimus, kui palju peaks USA valitsus USA majandust stimuleerima. Teisel pool ookeani käivas debatis stimuleerimise või kärpimise üle on Krugman stimuleerimise äärmuslik esindaja. Näiteks Obamat, kes iseenesest ju Ameerika ajaloo rekordstimuleerija, kes trükkinud ja laenanud triljoneid, ründab Krugmani sellega, et Obama on ikkagi liiga vähe majandust stimuleerinud, liiga vähe triljoneid trükkinud ja laenanud.
Just selline on Krugmani ideoloogiline positsioon ja just seetõttu ärritabki Eesti või Läti positiivses võtmes mainimine teda niivõrd.
