Arusaamatult valusalt hammustas Nobeli preemia laureaadi Paul Krugmani arvamus meie presidenti. Iseenesest ei lähe enamikule korda, mida president Toomas Hendrik Ilves Twitteris ütleb, aga seekord ei saanud sulge kätte võtmata jätta.
René Allik: miks, härra president?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis presidenti niivõrd häiris, et ta riigijuhile täiesti kohatute, isegi labaste sõnadega reageeris? Hirm riigi maine pärast? Krugman esitas ju täiesti neutraalse isikliku kahtluse, mis põhines numbritel, ta ei absolutiseerinud midagi ega teinud maha. SKT on hetkel seal, kus ta on ja saab ju kohtlanegi inimene aru, et majandus ei ole täielikult taastunud.
Presidendi reaktsioon meenutab väikese turris poisikese reaktsiooni, kes rusikatega vastu rinda tagudes nutuvõrus suuga kordab: ma ei ole väike, ma ei ole väike! Pigem oleks president - nagu näha, peab ta end rahandusasjades pädevamaks Krugmanist, kes ei saa mitte midagi aru - pidanud nii nobelistile kui ka muule rahvale selgitama, mis siis riigi majanduses nii hästi on vaatamata sellele, et SKT pole taastunud, või lükkama ümber graafikus toodud info. See oleks olnud väärikas ja kohane.
Milleks üldse Krugmani arvamuse peale nii põlema minna? Kellele üldse läheb korda nobelisti arvamus, et meie majandus pole taastunud ja Eestit kiidetakse liialt? Millega meil siis tegelikult kiidelda ongi? Fiskaalselt oleme sada protsenti vankuvast euroliidust sõltuvad, hinnad on pidevalt tõusnud, rahva ostujõud langenud, töötus on kõrge, demograafiline olukord ja tulevik enam kui tumedad ja aastas tehakse 7000 aborti ehk iga päev saadetakse teise ilma ligi 20 last. Mis majandusimest me räägime, kui otseste ja kaudsete maksudena läheb meie sissetulekutest üle 80 protsendi riigile?
Riik ei ole ettevõte, mida peaks hirmsal kombel turustama ja halvustama neid, kes arvavad, et kõik ikka nii hästi pole. Ükski välisinvesteering ei jää Krugmani arvamuse pärast tulemata. Äri on äri. Kui ärimees näeb, et siin on soodus raha teenida, siis ta oma investeeringud siia ka teeb sõltumata sellest, mida president või peaminister räägivad. Ärimees vaatab numbreid, maksusüsteemi, teda huvitab ainult kasum, paljalt reklaami peale ei tule keegi kohale.
Tark oleks lõpetada enese kiitmine, sest tulevik on pigem ebamäärane ja halbade ennetega kui helge. Me ei saa elada ainult tänases päevas, vaid peame aru saama, mis hakkab toimuma 50 aasta pärast ja juba täna astuma samme, et meie lastel oleks siin hea elada.
Inimlik külg
Ma ei mõista presidendi eneseõigustust selliste sõnade puhul. Poleks olnud keeruline vabandada ja lisada siis sinna juurde, et need oli siirad ja hingest pursanud sõnad. Oleks olnud märksa väärikam ja arusaadavam. Igaüks mõistnuks, et juhtub ikka selliseid emotsionaalseid asju. Aga miks neid sõnu nõnda õigustada ja mitte vabandada? Mida peaksime oma presidendilt järgmisena ootama?
Meil on oma riigi vabade kodanikena õigus ja kohustus reageerida selliste asjade peale. Ka president on vastutav rahva ees, kuigi tal puudub otsene rahva mandaat ja oma sõnadega esindab ta ka rahvast, mind ja meid kõiki.