Pisut enam kui aasta eest, kui NATO oli Liibüas asunud Gaddafi rajatisi pommitama, irvitas keegi ameeriklane internetiavarustes, et Barack Obama on nüüd mõne päevaga tulistanud rohkem Tomahawk-tiibrakette kui kõik teised Nobeli rahupreemia laureaadid kokku.
See vastutustundetu nali meenus taas eelmisel nädalal, kui New York Times avaldas üksikasjaliku loo sellest, kuidas Obama isiklikult juhib ülisalajast protsessi, mille käigus otsustatakse, millised Al-Qaeda kahtlusalused kantakse USA «tapmisnimekirja» ehk nende Pakistanis, Jeemenis ja Somaalias tegutsevate islamistide hulka, kes tapetakse õhus undavatest droonidest tulistatavate Hellfire-rakettidega.
Loo autentsuses on raske kahelda. Nagu osutas Washington Postis konservatiiv Charles Krauthammer, ei ole intervjuudel enam kui 30 praeguse ja endise Obama administratsiooni nõunikuga põhinev lugu mingi lekkeinfo, vaid pressiteade. Eesmärk paistab olevat hajutada valimisaastal vähimgi kahtlus, et Obama on terrorismivastases sõjas mingi «pehmo». Lugu maalib pildi külmanärvilisest presidendist, kes järgib Augustinuse ja Aquino Thomase õiglase sõja põhimõtteid ja on võtnud enda kanda vastutuse tsiviilohvrite eest, kes «kirurgiliselt täpsetes» rünnakutes hukuvad.
Artikli järgi kammivad terrorismivastase võitlusega tegelevad ametnikud läbi alqaedalaste elulugusid ja teevad ettepanekuid, keda neist tapmisnimekirja lisada. «Kandidaate» esitatakse teisipäeviti Valges Majas toimuvatel koosolekutel (ehk «terroriteisipäevadel») Obamale, kes otsustab iga droonirünnaku üle Jeemenis ja Somaalias ning eriti keeruliste õhulöökide üle Pakistanis. Teisisõnu otsustab Obama ainuisikuliselt, kes on väärt surma, kes elu.
Presidendi jaoks, kes nelja aasta eest lubas võitluse Al-Qaedaga viia kooskõlla USA ideaalidega, on see huvitav areng. Mees, kes lubas ametiaja algul sulgeda Guantánamo vangilaagri ja peatada terroristide piina..., vabandust, karmi ülekuulamise, on otsustanud üldse loobuda terroristide kinnivõtmisest. Lihtsam on ju selle õigusliku peavalu asemel nad kohe «kirurgiliselt» eemaldada.
Ülemaailmset kriitikatormi New York Timesi paljastusele ei järgnenud. Kas sellepärast, et alqaedalaste ja nende pereliikmete tapmine kusagil Pakistani või Jeemeni hõimualal ei puuduta eriti kedagi? Või on Obama tänu heale kõneoskusele suutnud säilitada oma rahunobelisti maine?
Igatahes tundub, et hirm uue 9/11 ees on niivõrd suur, et ükski USA president ei julge riskida end terrorisõjas nõrgana näidata. Aga võib-olla ongi paratamatu, et võitlusega rühmituse vastu, mida ei kammitse mingid eetilised normid, kaasnevad teatud «järeleandmised». Nagu ütles Marcus Aurelius: parim kättemaks on droonirünnak.